Metsaameti ettevalmistatud «Riigimetsast ülestöötatud metsamaterjalide müügi kord» on üle ootuste palju kõneainet pakkunud. Dokumendi ettevalmistamine on kestnud üle aasta, kuid ikka ei näi üksmeelt riigimetsa majandaja ja osa metsatööstuse vahel sündivat.

Dokumendi kritiseerijad on pidanud müügikorda seadusaktiks, millega riigiametnikud püüavad legaliseerida oma korruptiivset tegevust. Müügikorrast tulenevat riigimetsa majandaja õigust müüa puit riigile võimalikult tulusal viisil ei taheta aktsepteerida. Kardetakse, et kasvava metsa oksjonitele alternatiiviks pakutud ülestöötatud metsamaterjalide müük eelläbirääkimiste korras tekitab korruptsiooniilminguid. Ära hakkab tüütama see nimedeta jutt korruptsioonist ja usaldamatus oma riigi suhtes. Korruptsiooni esineb ja selle vastu tuleb võidelda, kuid sellest pidevalt kõneainet ammutavad isikud peaks vahel eneselt küsima, mis korruptsiooni ikkagi soosib. Riigimetsanduse süsteemis on lahendust nähtud eelkõige infokeskkonna parandamises, tulemusjuhtimises ja avalikustamises, mitte ebakonkreetses vehkimises.

Teine surmapatt on soov täpsemalt reguleerida riigimetskondade raietegevust. Kritiseerijad on seadusetekstist välja lugenud metskondade «uue õiguse» tegeleda raietegevuse organiseerimisega, st ka ise raiuda hooldus- ja lõppraielanke. Tähendatud on, et selline «vabadus» tekitab ebatervet konkurentsi, unustades tõsiasja, et vastav õigus on metskondadel tegelikult kogu aeg olnud (aastas on riigimetskonnad müünud keskmiselt 400 000 tm puitu ülestöötatud sortimentidena) ja et pigem on täpse müügikorra puudumisel asjaga oodatust tagasihoidlikumalt tegeletud. Kahe silma vahele on jäänud tõsiasi, et ka riigimetsa majandaja püüdleb suurema efektiivsuse poole ning et vähempakkumise korras erafirmadega sõlmitavates tööettevõtulepingutes on suurt potentsiaali. Tundub, et suurimat vastumeelt tekitab riigi huvi olla hea omanik ja oma vara tulusamalt majandada. Mõistetamatuks peetakse riigi soovi oma varaga äritegevuses osaleda, et riigikassasse rohkem raha saada ja selle kaudu oma kõigi kodanike eest paremini hoolt kanda.

Arutelu selle üle, kas riigimetskonnad võiks oma puitu ülestöötatuna realiseerida või peaks kõik kasvava metsana oksjonile panema, on meie põhjanaabritest metsameestes ammu imestust tekitanud. Seal müüakse riigimetsa ülestöötatud metsamaterjalina edukalt. Avalikud oksjonid on haruldus ning korruptsiooni asemel räägitakse kasumist.

Probleem on see, et kasvava metsa müük ei võimalda orienteeruda lõpptarbijatele ega sõlmida suuri tarnelepinguid, mis annaks mastaabiökonoomiast tulevat hinnalisa ja kokkuhoidu toodangu valmistamisel. Turul puudub stabiilsus, mistõttu nii mõnigi potentsiaalne suurinvestor on Eestist eemale hoidnud. Samas on kohalolijad turu ära jaotanud, ei soovi uusi tulijaid ning näevad metsandusreformis konkurentsi tugevnemist.

«Suurte» kokkulepped ja halb keskkond uute investorite turule tulekuks on soosinud madalat puidu hinda. See on jäänud 20--40% maailmaturu hinnast alla. Milline kasum vahendajatele ja milline kahjum metsaomanikule! See on kasum, mille taga on ärajäänud investeeringud metsade hooldamisse, metsateede rajamisse, ulukihooldesse, bioloogilise mitmekesisuse kaitsesse jpm. Kes tahaks säärasest kasumist loobuda? Mitte keegi, rääkimata nendest, kes on sellisele kasumilootusele oma äriplaanid rajanud. Ka mitte need, kes omaaegsete sidemete ja positsiooni tõttu on küll suutnud vanu tootmisüksusi hankida või uusi investeeringuid teha, kuid pole võimelised neid efektiivselt majandama. Ühed mõtlevad euroopalikult, teised jäävad orjaaegade tasemele -- mõisa köis las lohiseb.

Tahaks loota, et metsamajanduse reformid jätkuvad veelgi jõudsamalt ning edumeelselt mõtlev metsatööstus tuleb uuendustega ikkagi kaasa. Metsaametnikud on küll pikameelsed, kuid kõigel on piir -- mets pole ainult võtmise koht.