Investeeringute võimalustest energeetikas

Kui vaadata viimasel ajal ajalehes ilmunud artikleid NRG Energy äriplaani kohta, siis võib kergesti tekkida mulje, et Eesti riigis on miljardeid vabu kroone ja ainuke koht, kuhu veel investeerida saab, on Narva jõujaamad.

Kõigepealt ma ei usu, et on palju eesti ärimehi, kes on nõus täna investeerima märkimisväärseid summasid energeetikaprojektidesse, kust kasumit võib heal juhul saama hakata alles nelja-viie aasta pärast. Samuti ei ole välispankadest laenatud raha, mis tuleb siia läbi kohalike kontode, mitte kingitus, vaid ka see raha soovib teenida kasumit. See tähendab, et ükski investeerija ei ole sõna otseses mõttes nõus elektri hinnale peale maksma ja kasumist loobuma.

Seni on tehtud ainult fragmentaalseid uuringuid, NRG Energy äriplaan hõlmab esimesena mitte ainult konkreetset tehnilist seadet, vaid vaatab kogu energiatootmise kompleksi -- tehnikat ja loodust, majandust ja sotsiaalpoolt. Seda teadsime juba ennegi, et põlevkivi pole hea kütus ja sellest elektrienergia tootmine on väga kallis, aga täie tõe väljaütlemine on ?okeerinud nii mõndagi meest.

Teiseks on vajadus investeeringute järele mujal energiatootmises (kohalikud elektrijaamad ja katlamajad) sama suur kui Narva jõujaamades. Kui aga energiatootmine millegipärast ei meeldi, siis samas suurusjärgus investeeringuid vajavad ka elektrivõrgud.

On ju elektrikatkestused saanud igapäevaseks asjaks. Energiafirma juht soovitab küll lahkelt, et ostke UPS oma hinnalise tehnika ja informatsiooni kaitseks, aga kulla inimene, paljudes kohtades on pinge ju nii madal, et see UPS lihtsalt ei tööta.

1. jaanuaril 1998 jõustuvas energiaseaduses on juttu ka elektrienergia kvaliteedist. Kas me praegu suudame seda tagada? Ei suuda! Järelikult peaksin ma hakkama maksma 49Hz ja 180V pinge puhul madalamat hinda!

Nii et, härrad, ruumi investeeringuteks energeetikasse jätkub kõigile! Ei ole mõtet tegutseda printsiibil, et «mis nad siis tulevad meie õuele».

Lõpuks veel kaunis jutt energeetika arengu plaanist, mis kohe-kohe valmis saab ja kõik asjad paika paneb. Seda juttu on räägitud juba viis aastat ning mitte keegi ei ole keelanud seda valmis teha ja energiasüsteemi korrastamisega alustada. Mõnus on istuda ja heietada, hoopis raskem on midagi ära teha. Mis te arvate, kui suured on vajalikud investeeringud siis, kui me veel paar aastakest n-ö «mõtleme, sest see ei ole lihtne»?

Lehti lugedes jäi silma veel üks mõtlemapanev asi. Nimelt on kõnealune äriplaan konfidentsiaalne. Suurem osa kritiseerijatest pole ei majandusministri nõuandjad ega ka töörühma liikmed.

Kust on nad siis saanud oma informatsiooni? Kas see on neile ette söödetud? Ja kus on siis nende eetika, kes pärast konfidentsiaalsuse lepingule allakirjutamist lahkelt (valikulist) infot jagavad?