Kas ettevõtete erastamine T?ehhis vaut?erite abil oli edukas?

1989. a sametrevolutsiooni ajal kuulus enam kui 96% T?ehhoslovakkia varadest riigile. Majanduskasv hakkas raugema, kõik hinnad olid riigi kontrolli all ning väikseid ja keskmisi firmasid peaaegu ei olnud. Erainitsiatiiv oli nõrk ja see leidis rakendust põhiliselt mustal turul. Poliitika põhiküsimuseks oli, kuidas muuta see kohmakas ja tsentraliseeritud majandus paindlikuks turumajanduseks ja ühtlasi tagada laialdane toetus radikaalsetele reformidele.

Käivitades 1990. aastate algul vaut?erierastamise, tõestas T?ehhi, et riiklikku majandust on võimalik ulatuslikult ja kiiresti erastada. See oli põhisaavutus, millega vähesed riigid hakkama said.

Tähtis on meeles pidada, et vaut?erid olid T?ehhis üheks peamiseks, kuid siiski mitte ainsaks erastamisviisiks. Peale selle toimus erastamine vara tagastamise, oksjonite ja otsemüügi teel. Selle tulemusena läks enam kui 80% riigi varast vähem kui nelja aastaga erakätesse.

Erastamise algjärgus olid olulisemad küsimused, kas see tagab omandi piisava kontsentratsiooni ja ettevõtete efektiivse juhtimise. Küsimuse esimesele poolele vastates võib öelda, et ehkki algul jagunes omand miljonite väikeaktsionäride vahel, on nüüdseks enamik T?ehhi firmasid läinud väheste institutsioonide ja eraisikute kätte, kes suudavad oma huvisid kaitsta tegevjuhtide kaudu.

Palju vähem on T?ehhil seni õnnestunud aga firmade tõhusa juhtimise ja struktuuri muutmise korraldamine. Selle põhjuseks on asjaolu, et mitteküllaldaselt erastatud kommertspankadele kuuluvad investeerimisfondid, mille käes on lõviosa vaut?eritega erastatud firmade aktsiaid, ei teosta piisavat järelevalvet firmade juhtide tegevuse üle.

Siinjuures on tähtis rõhutada, et need probleemid ei tulene vaut?erierastamisest. Kasu asemel tõi kahju

T?ehhi vaut?erierastamise algusest peale on selle poliitiline ristiisa Vaclav Klaus reklaaminud selle edu ning nii kodu- kui välismaine publik on teda uskunud. 1500 ettevõtte jagamine enam kui kaheksale miljonile inimesele ja ülikiire detsentraliseerimine, mille tulemusena annab nüüd enam kui 80% sisemajanduse kogutoodangust erasektor, jätab algul tõesti vägeva mulje. 1992. a valimiste eel rahvale jagatud vaut?erite põhikasu oli ilmselt Klausi koalitsiooni suur valimisvõit.

Erastamisprogrammi ebaõnnestumiste loetelu on paraku palju pikem. Esiteks, enamiku vaut?eritega erastatud firmade tegevus ei ole paranenud, vaid osaliselt hoopis halvenenud.

Teiseks, erastamisfondid kui kollektiivse investeerimise vahendid on end täielikult diskrediteerinud. Inimeste silmis on need muutunud kriminaalseteks institutsioonideks, mis jätavad tavainimesed rahast ilma.

Kolmandaks, väärtpaberiturg on endiselt alaarenenud. Praha börsil on pidev langus ning enamik aktsiaemissioone ei õnnestu.

Paljureklaamitud rahvakapitalismi loomine on üksnes sõnakõlks, kuna inimesed on vaut?erite vastu saadud aktsiad kiiresti maha müünud.

Tähtis on rõhutada, et vaut?eritega erastatud ettevõtetes ei ole suudetud parandada juhtimist.

Kuid erinevalt osa kriitikute väitest ei ole see tingitud mitte laiast omanikeringist, vaid omandi koondumisest valedesse kätesse. Enamik aktsiaid läks kiiresti spekulantide kätte, kes firmadesse uue kapitali juurdetoomise asemel pumpavad seda hoopis uuteks spekulatsioonideks välja. Firmade minek õigete omanike kätte võtab kaua aega ja läheb kalliks maksma.

T?ehhi reformaatorid näivad olevat unustanud, et börsil noteeritud firma on anglosaksi kapitalismi tippsaavutus, mis nõuab keerukaid institutsioone ja seadustikku. Kui need puuduvad, nagu T?ehhis, siis ei saa tulemus olla hea.