M_s sa ü_l_s_d?

Iga kolmeteistkümnes Eesti elanik omab mobiiltelefoni. Kolm mobiilside operaatorit -- Eesti Mobiiltelefon, Radiolinja ja Ritabell -- on, kes lühema, kes pikema aja jooksul, suutnud end meie põuetaskutes, käekottides ja vöörihmadel maksma panna. Iga päev paisatakse üksteise võidu avalikkusele uudiseid üha uute tugijaamade püstitamisest ja leviala laienemisest mõnda seni hõivamata piirkonda.

Eufoorilise laienemise taustal on ununenud üks pisike, väheoluline detail -- kõne kvaliteet.

Ma ei räägi juhtumitest, kus seenel käies side vahepeal katkeb, areneme veel. Kuid olukord, kus suurtes keskustes, näiteks Tallinna kesklinnas, on hulga mobiiltelefonile tummi piirkondi, ajab närvi.

Mind ei huvita mobiilioperaatori reklaamid ajalehtedes, kus reeglina tumedama värviga on püüdlikult välja joonistatud levipiirkonnad Eestis. Mind huvitab, et ma telefoniga vähemalt asustatud punktideski rääkida saaksin.

Olen ise EMT klient. Kuna aga sõbrad, kellest mõned on teiste operaatorite kliendid, kurdavad paljuski sama muret, pole vist kasu ka operaatori vahetamisest. Vähemalt praegu.

Seega jääb üle vaid operaator-kapitalistide südametunnistusele koputada, et palun püstitage mõni lisamast väidetavasse levipiirkonda juurde. Muidu tundute väga sarnased mõnele suurele väliskontsernile, kes aastaaruandesse uue lipukese saamiseks on teinekord nõus isegi Eestisse veidi investeerima.

Eelöeldu taustal ei tahaks jätta kajama väga pessimistlikku tooni. Lihtsalt tundub, et väga tervitataval konkurentsil, mis Eesti mobiilsideturul just viimase aasta jooksul väga hoogsalt tekkinud on, oleks aeg hakata hinnapoliitikale lisaks ka kõne kvaliteeti mõjutama.