Läbipaistev ja loosungiteta

Valitsuskoalitsionäärist ra-handuskomisjoni esimehe Olev Raju sõnul on järgmise aasta eelarveprojekt viimaste aastate parim. Opositsioon seevastu hindab projekti hämmastavalt kehvaks, vaimuvaeseks jne, ise midagi konstruktiivset välja pakkumata. Nii käibki üks suur supisegamine ja keegi ei saa enam eriti pihta, mis potis keeb, liha või kala.

Äripäeva arvates peaks riigieelarve olema väiksem, selgem ja täpsem. Väljapääsu segasest olukorrast annaks eelarve suurem läbipaistvus. Võib üsna kindlalt väita, et suur osa rahva poolt armastatud rahvasaadikutest ei oma selget ettekujutust, kuhu mingid summad lähevad ja kust tulevad.

Nii käibki riigikogus põhivaidlus vaid pisikeste miljonite jagamise üle. Põhimõttelisi küsimusi ei vaidlustata. Ei vaidlustata ka tulude baasi, vaidlused käivad vaid kulude üle. Ka opositsioon on ühelt poolt kritiseerinud maksukoormuse tõusu, ent sellegipoolest räägib ümberjaotamisest, lähtudes samasugusest tulude baasist.

Seis on võrreldav anekdootliku looga ühest riigist, kus eelarve kahe käruga saali tassiti ja ei olnudki kellelgi võimalust kusagilt konkreetselt kinni hakata. Ei oleks vist kuigi raske teha asjalik arvutiprogramm ja eelarve korralikult läbi mängida. See võimaldaks ka opositsioonil midagi mõistlikumat öelda, mitte piirduda loosungitega maksukoormuse tõusust, vähesest rahaeraldamisest haridusele, regionaalpoliitikale jne. Normaalne oleks, kui opositsioon tuleks välja ka oma eelarveprojektiga.

Oluline on lihtsus ja selgus. See, et meil on suur riigieelarve, ei ole kuigi hõiskamisväärt. 1998. a. eelarvet iseloomustatakse ka kui valitsejate eelarvet. Kulude kokkuhoid ei ole Eesti riigistruktuuridele veel omaseks saanud. Ära on unustatud ka mõtteid riigi funktsioonide üleandmisest.

Riik on eelarve koostamisel lähtunud kulude poolest. Ministeeriumid ja ametkonnad esitavad oma nõudmised, taotlused ja vastavalt sellele kujundatakse tulude pool. Lähtepunkt võiks olla vastupidine -- on olemas maksukoormusest laekuv tulu ja vastavalt rahakoti paksusele saab otsustada kulude üle. Kui välja ei tule, peab mingitest kuluartiklitest loobuma, mingid funktsioonid riigilt ära andma. Riigi koguv ja jagav roll on mõnes valdkonnas üsna küsitav. Inimene on võimeline ise otsustama, kui suure osa oma sissetulekutest ta kasvõi näiteks haridusse vm paneb. Tarbimise maksustamise ehk aktsiiside tõstmise kõrval võiks inimeste motivatsiooni soodustamiseks otsesed maksud, üksikisiku tulumaksu, näiteks kaks protsenti väiksemaks teha.

Nii tubaka-, alkoholi- kui ka kütuseaktsiis tuleb valdavas osas eraisikute taskust, tulumaksu vähendamine oleks sellele loogiline vastus.

Toimetus teeb ettepaneku muuta eelarve läbipaistvamaks. St täpselt lahti kirjutada, kuhu üks või teine kulutus läheb. Ja seejärel hoolega üle vaadata riigi funktsioonid. Kus on riik hädavajalik ja kus mitte. Riigieelarve on väga hea vahend näitamaks, mida on riigil vaja teha ja mida saavad teha erastruktuurid.

Muidugi, eelarve on valitseva jõu eneseteostamise vorm. Praegu võimul olev koalitsioon on valinud hämara ja ebamäärase olukorra jätkumise. Kõigil oleks nagu midagi, ent ometi keegi rahul ei ole.

Opositsioonile soovitaks klassikaliste vastasleeri loosungitega vehkimise asemel läbimõeldumat tegutsemist ja konkreetsemaid lahendusteid.