Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kütuse erimärgistamise protseduur on veel segane
Politseiameti korrakaitse liikluse järelevalve korraldamise büroo komissar Villu Vane ütleb, et politsei hakkab kütuseproove võtma spetsiaalse süstla ja voolikuga autode kütusepaagist. Ta lisab, et seadus näeb ette ka võimaluse kontrollida ahjukütust küttesüsteemides. «Seda maanteedel teha ei saa,» tunnistab ta.
Vane kurdab, et seni pole kindlaks määratud laboreid, kes hakkavad kütuse analüüse tegema. «Loodan, et need saavad esimeseks jaanuariks määratud,» ütleb Vane.
Politseil pole praegu kütuseproovi võtmise vahendeid, räägib Vane. Politsei puhul pole tema sõnul ka kindel, kes nende vahendite ostu finantseerib.
Autode kütusepaagist võetavat proovi on võimalik kõigepealt visuaalselt võrrelda. Kui inimene ei eita, et ta on kütusepaaki valanud muud kui diislikütust, ei näe ma vajadust kütuseproovi laboratooriumisse saata, ütleb Vane.
Vedelkütuse erimärgistamist kontrollib neli ametkonda. Tolliamet kontrollib tolliterminaalist välja minevaid koguseid, maksuamet ning tarbijakaitseamet seda kütust, mida müüakse avalikes bensiinijaamades, liikluspolitsei kütusepaakides olevat kütust.
Ahjukütust kasutavad peamiselt suured veoautod, paljud paketiautod ja küllalt paljud sõiduautod. Võib eeldada, et selle kütusega sõidavad siiski eelkõige vanemad sõidukid.
Kui inimesel on valida diislikütuse ja ahjukütuse vahel, siis suuremate kütusekoguste puhul tuleb ahjukütus märksa odavam. Näiteks on väidetud, et ahjukütust kasutavad taksojuhid, kes sõidavad tavakodanikest palju rohkem. «Eelkõige kehtib see vanemate taksode kohta,» kommenteerib Villu Vane.
Vane sõnul pole seni aga keegi koostanud uuringut, millised sõidukid kasutavad ahjukütust, millised diislikütust.
«Tegelik pilt selgub loomulikult siis, kui me hakkame autosid kontrollima,» lausub Vane. «Seni, kuni ahjukütust ei värvita, on nende eristamine raske.»
Ahjukütuse avastamisel määratav karistus sõidukijuhile on 200--300 päevapalka ehk 5600--7800 krooni.
Õliliidu tegevdirektor Henn Pärn ütleb, et kõige rohkem teeb talle muret riigi passiivsus kütuse erimärgistamisega tegelemisel.
Pärna hinnangul võiks riik olla see initsiaator, kes paneb kokku töögrupid, mis töötaksid välja praegu veel puuduvad seaduslikud aktid ahjukütuse värvimise reeglite kehtestamiseks. Pärn leiab, et neid seaduslikke akte ei saa välja töötada ja muuta kütusefirmad.
«Ma nõustun täiesti politsei tõstatatud probleemidega,» lausub Pärn.
Kuna laevaomanikud ja raudteevedusid teostavad firmad ei soovi oma transpordivahendeid ära määrida, hakatakse ahjukütust värvima suurelt jaolt Eestis. Praegu pole veel ära määratud ka seda, kas ahjukütust lubatakse värvida autopaagis või tohib seda teha ainult suurtes tsisternides.
Tallinna tehnikaülikooli ning keemiainstituudi kütusekeemia professor Leevi Mölder lausub, et hoolimata vedelkütuse erimärgistamise seaduse vastuvõtmisest ei ole välistatud, et pettused jätkuvad. «Keemikute käes pole midagi võimatut,» ütleb Mölder.