Kas riik peaks loobuma haigushüvitiste maksmisest?

Suhtun sellesse negatiiv-selt. Minu arusaamist mööda ja meie, ametiühingute, arusaamist mööda on valitsus rikkunud osalusdemokraatia printsiipi ja kokkulepet, mille me kirjutasime alla eelmise aasta lõpul kolmepoolselt: valitsus, tööandjad ja töövõtjad.

Seal on väga selgelt öeldud, et niisugused teemad, mis puudutavad tööturu osapooli -- tööandjaid ja töövõtjaid --, need arutatakse eelnevalt läbi kolmepoolselt ning püütakse leida lahendust. Ja täiesti selge on, et üks nendest teemadest on ravikindlustus, millest meil praegu jutt on. See teema on eelnevalt kolmepoolselt läbi arutamata.

Kui see valdkond, kus räägitakse pensioni kolmest sambast ja millega me ka päris rahul ei ole, käis selle aasta kevadel mingil määral kolmepoolsetel läbirääkimistel läbi ning valitsuse töögrupi liikmed andsid meile informatsiooni, kuidas seda tehakse ja mis selle kontseptsiooni ideoloogia on jne, siis need ravikindlustuse kaks punkti tuli absoluutse üllatusena.

Niimoodi formuleerida rahvusvahelisse lepingusse punkt, ilma et see oleks eelnevalt tööturupartneritega läbi arutatud, sellesse suhtun täiesti negatiivselt. Tõsiste sotsiaalsete küsimuste lahendamine ei käi niimoodi.

Nimetatud kolm haigus-päeva on juba vana mõte. Ilmselt on ta lihtsalt olnud inimeste peas, kes memorandumiga töötavad. Sellel teemal ei ole mina küll viimasel ajal sõna võtnud.

Kas ta nüüd täpselt niimoodi hakkab minema ja kui palju hakkab tööandja maksma -- näiteks see puudutab seda kahte nädalat, mis on teine ettepanek --, see on läbirääkimiste teema. Enne meie niisugust kohustust kellelegi panna ei saa, kui oleme need asjad selgeks rääkinud. Ka selle, milliseks kujuneb tööandja maksukoormus.

Kui rääkida neist kolmest hüvitiseta päevast, siis see on kahe otsaga asi. Kuna ma olen ise arst, siis ma võib-olla seda päris sügavuti isiklikult ei toeta. Inimesena on see natukene ettevaatlikuks tegev, aga kabineti liikmena ma ei saa ju valitsuse poliitika vastu minna.

Ütleme niimoodi, et ega siis kõik kabineti liikmed ei kirjuta memorandumit kokku, see on ju päris selge. Loomulikult on ettepanekute taga majanduslikud arvutused, loomulikult on siin olnud vedaja rahandusministeerium, kes, ma olen täiesti kindel, on konsulteerinud vastavate ametkondadega. Ilmselt mitte tippjuhtidega, aga ikkagi ametnikega, kes valdavad informatsiooni ning oskavad arvutada.