Uudised
1. veebruar 1998 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Äri ja poliitika sümbioos

Kolm hiljutist sündmust -- USA-Balti partnerlusharta allkirjastamine, ärimeeste Stockholmi üleskutse ja Riia tippkohtumine -- annavad selge pildi arengupüüdlustest ja huvide põrkumisest Läänemere ruumis.

Balti riigid on tänu lääne suurriikide toele, oma agarale tegutsemisele ning Venemaa konfrontatsioonipoliitikale ja nõrkusele suutnud Vene mõjusfäärist edukalt välja libiseda. Tugevnev Venemaa mõistab, et majanduse abil suudab ta Baltimaid ka poliitiliselt mõjutada, kuid NATOs oleva Eesti, Läti ja Leeduga ta enam poliitiliselt manipuleerida ei saa. Just seetõttu ja mitte niivõrd sõjalis-strateegiliselt see räige vastuseis Baltimaade NATOsse astumisele.

Sellele vastukaaluks on lääs valinud Venemaa pikaajalise veenmise taktika. Väheusutav, et Clinton mõtles partnerlushartale alla kirjutades, et see avab Baltimaadele tee NATO laienemise teise ringi. Liiga palju sõltub siiski Venemaast ja selle juhtide isepäisusest, et lääs seda päriselt ignoreerida saaks ja tahaks.

Ameeriklaste strateegiat Läänemere ruumis selgitas nädal tagasi Soomes Paasikivi seltsis USA asevälisminister Strobe Talbott, kes muu hulgas on ka harta elluviimise koordineerija. Tema sõnul läks külm sõda ameeriklastele maksma 13 triljonit dollarit. Nüüd, kus Euroopal on tekkinud ajalooline võimalus saada üle lõhestatusest ning kujuneda ühtseks ja rahumeelseks, soovib esimene külma sõja järgne USA president Bill Clinton sellele igati kaasa aidata.

Euroopa ühe osa, Põhjala-Balti piirkonna jaoks on USA välja töötanud Kirde-Euroopa algatuse, mille eesmärk on siirderiike Euroopa Liitu (EL) ja NATOsse astumiseks ette valmistada ning tugevdada nende koostööd Venemaaga.

Kogu piirkonna võtmeküsimuseks peavad ameeriklased Balti-Vene suhteid. Nad soovitavad venelastel vabaneda oma kahtlustustest, sest XXI sajandisse ei sobi enam XIII sajandi arusaam Baltimaadest kui invasiooniohuplatsdarmist, ning võtta eeskuju Hansa liidu ajast, kui see piirkond oli Venemaale väravaks Euroopasse.

Rootsi ärinestor Peter Wallenberg, kelle algatusel äriringkonnad püüavad Stockholmi üleskutsega mõjutada Läänemere ruumi majanduskoostööle soodsamate tingimuste loomist, taotleb ju tegelikult sedasama, mis ameeriklased -- Läänemeremaade koostöö süvendamist.

Riia tippkohtumisel saavutas üleskutse konkreetse vastukaja. Nimelt pandi Rootsile kohustus korraldada esimesel poolaastal Läänemeremaade kaubandusministrite kohtumine, et soodustada väikeste ja keskmiste firmade arengut. Teiseks jätkub täie hooga Baltpoli ehk Läänemeremaade politsei kujundamine, mille põhiülesanne on võidelda organiseeritud majanduskuritegevusega.

On selge, et Läänemere ruumis ei saa olla täisväärtuslikku koostööd ilma avatud Venemaata. Sellepärast jälgiti tähelepanelikult, mis sõnumiga tuleb Riiga Vene peaminister Viktor T?ernomõrdin, eriti pärast harta allkirjastamist.

T?ernomõrdin ütles, et kahjuks on Balti riigid eelistanud Vene julgeolekugarantii ettepanekule hartat. Kuid lubas, et Venemaa hakkab iga Balti riigiga läbirääkimisi pidama endiste seisukohtade alusel.

Riia unistajaks tituleeritud Läti peaminister Guntars Krasts ei pääsenud Riias Vene peaministri audientsile. See andis Läti lehtedele põhjust õelutseda, et järjekordselt tegid eestlased ja leedulased lätlastele ära, kuna nemad saavutasid kokkuleppe peaministri ametlikuks visiidiks Moskvasse.

Peale selle vihjavad Läti lehed, et Eesti äriringkondade salajast lobby-tööd on Moskvas asunud arendama komsomoliminevikuga Jaak Saarniit.

Kõige eelöeldu põhjal võib järeldada, missuguse surve alla peaminister Siimann jääb, kui ta ükskord Viktor T?ernomõrdiniga Moskvas kokku saab.