Euro kattevara otsustatakse tõenäoliselt juunis

Üheks kulla hinna languse (alla 300 dollari unts) põhjuseks möödunud aasta lõpul peetakse Euroopa üleminekut ühisrahale eurole. Väidetakse, et tulevane Euroopa keskpank ei vaja euro kattevaraks kulda üldse või vajab tunduvalt väiksemas koguses, kui on praegu rahaliiduga ühinevate riikide kullavarud.

Viimastel aastatel on potentsiaalsetest Euroopa rahaliiduga liituvatest riikidest oma keskpanga kullavarude müügist teatanud Belgia (juuni 1992, aprill 1995 ja märts 1996) ning Holland (jaanuar 1993 ja jaanuar 1997).

Tänaseni pole Euroopa rahaliiduga seoses mingeid kullaga seotud otsuseid vastu võetud, neid pole isegi veel päevakorras. Teoreetiliselt võib kulla osa euro kattevarast (kuni 50 miljardit eküüd) moodustada nullist kuni 100 protsendini. Analüütikute hinnangul moodustab euro kattevara peamiselt dollar ja jeen, kulla osaks prognoositakse 10%. Lõpliku otsuse võtab vastu Euroopa keskpanga nõukogu, mis moodustatakse alles rahaliiduga esimesel etapil liituvate riikide poolt. Viimased tehakse teatavaks Euroopa Liidu riikide valitsusjuhtide poolt 2. mail. Samas nimetatakse ka keskpanga esimene president. Maikuu jooksul nimetab europarlament keskpanga nõukogu liikmed ja 1. juunil peaks Euroopa keskpank alustama tööd. Kuni selle ajani on igasugused konkreetsed arvud kulla osast euro kattevarana vaid spekulatsioonid. Kuid see on kollase väärismetalli hinna kujunemise ning tööstusharu perspektiivide suhtes väga oluline. Analüütikute sõnul mõjub hinnale positiivselt, kui Euroopa keskpank hoiab üle 20 protsendi valuutareservidest kullana. Juhul kui see on aga vaid 5 protsenti, võivad kollase metalli hinna perspektiivid väga nutused olla.

Otsus euro kattevarade struktuuri kohta võetakse vastu ilmselt juunis nn kaalutud lihthäälteenamusega ehk teisisõnu iga rahaliiduga liitunud riigi hääle kaalukus sõltub rahvaarvust ja sisemajanduse kogutoodangust. Taolise hääletusmehhanismi järgi kindlustavad Saksamaa ja Prantsusmaa üksi endale häälteenamuse ning nn kolmel suurel (siia lisandub veel Itaalia) on võimalik häälteenamus saavutada, kui kahele liitub veel üks «väike». Kõik kolm suurt on aga tuntud kui väga kullalembesed riigid. On ju värskelt meeles, missugune skandaal tekkis kui Saksamaa valitsus üritas oma kullavarude bilansilist väärtust ümber hinnata (Saksamaal moodustab kuld umbes kolmandiku välisvaluutareservidest, Prantsusmaal üle poole ja Itaalias umbes veerandi). Itaalia ja Prantsuse keskpankade kulla bilansiline väärtus vastab metalli turuhinnale. Saksamaal on see arvel hinnaga 143,83 DEMi unts (261,75 USD/oz) ehk umbes 85% praegusest turuväärtusest.

Kui Euroopa keskpank on oma otsuse teinud ning riikide keskpangad loovutavad osa oma varudest, jääb kulla osakaal nende riikide valuutareservides umbes 20 protsendile. Pärast Euroopa keskpanga tööleasumist ei ole keskpangad aga oma otsustes vabad. Kõiki tehinguid välisvaluutadega (siia kuulub ka kulla ost-müük ning laenamine) saab teha vaid Euroopa keskpanga kooskõlastatud nõusolekul. Erineb küll hääletusmehhanism, keskpanga nõukogu igal liikmel (nõukogusse kuuluvad palgalised liikmed ning igast rahaliiduga liitunud keskpangast üks esindaja) on üks hääl. Euroopa liidu komisjonide töö ajalugu näitab, et igasugustel hääletamistel eelistatakse muutustele status quo'd, mistõttu pärast keskpanga moodustamist muutub kulla müük mistahes keskpangale väga keeruliseks.

Eelnevast järeldub, et kui mõni Euroopa rahaliiduga ühinev keskpank soovib oma kullareserve vähendada või nendest koguni loobuda, peab ta seda tegema enne maid-juunit. Kui keegi otsustab tõesti seda järelejäänud kolme-nelja kuu jooksul veel teha, siis mõjub see hinnale küll väga laastavalt.