Tugev kandidaatriik möönab nõrkust

Võrreldes teiste Kesk-Euroopa riikidega alustas Sloveenia ettevalmistusi ELi astumiseks hiljem.

Itaalia vastuseisu tõttu allkirjastati assotsieerumisleping alles 1996. aastal ning see jõustus 1997. aasta 1. jaanuaril. Tüliõunaks olid omandiküsimused -- vara tagastamine Itaalia kodanikele Trieste lahe piirkonnas, mis kuulus enne Teist maailmasõda Itaaliale.

Kõigest hoolimata loodab Sloveenia ELi täisliikmeks saada juba aastal 2001. Arvestades ajaloolisi sidemeid, peab Ljubljana ELi puudutavates küsimustes oma eestkostjaks ja nõustajaks Austriat. Suuresti just Austria initsiatiivil kirjutas Sloveenia 1994. a alla vabakaubanduslepingu Euroopa vabakaubandusassotsiatsiooniga (EFTA) ning 1996. a liituti Kesk-Euroopa vabakaubandusassotsiatsiooniga CEFTA. Nii pääses Sloveenia isolatsioonist, mis oli tekkinud Itaalia tegevuse tõttu ja pärssis suhete arengut Euroopa suunal.

Sloveenia majandus toibus iseseisvumisele järgnenud kriisist kiiresti, ehkki Jugoslaavia lagunemisel kaotati ligi 40% eksporditurust.

Majanduse kiiret arengut on toetanud valdavalt Euroopa Liidu riikidest tulnud välisinvesteeringud. 1997. a juunis oli Sloveenia majandusse otseinvesteeringutena lisandunud 1,7 mld USA dollarit.

Enamik välismaiseid riskianalüütikuid asetab Sloveenia nende riikide hulka, mille riskiaste alaneb kõige kiiremini. Ajakirja Euromoney 1996. aasta raportis oli Sloveenia 178 riigi hulgas 34. kohal, edestades sellega kõiki üleminekumajandusega riike.

Nüüdseks on aga kerkimas probleemid. Keskpank, mis on otsustanud piirata inflatsiooni, tahab välisraha rohket sissevoolu takistada, et mitte ohtu seada rahvusvaluuta tolari stabiilsust. Lisaks kavatseb valitsus valuuta vahetuskursi siduda Saksa margaga ja külmutada 1998. aastal nii hinnad kui palgad, et hoida inflatsioon 8% tasemel.

Need sammud ei tule kasuks tööstusele, mille toodangumahu kasvu on juba aeglustanud investeerimisvõimaluste kitsenemine seoses välisraha sissevoolu piiramisega. Üldse langeb ELi hinnanguil vaid veerand Sloveenia investeeringuist erasektori arvele, samal ajal kui riik tegeleb vananenud ettevõtete kohendamisega, mis annavad vaid 4% sisemajanduse kogutoodangust.