Mitte hiiliv, vaid ametlik õppemaks

Tänase süsteemi säilimisest on huvitatud riigi- ja munitsipaalkoolid, kellele on hiiliv õppemaks täiendav sissetulek, kusjuures kohati ka maksuvaba. Vaevalt lapsevanemale iga sundannetuse eest kviitung kirjutatakse. Halvemasse olukorda seab see aga erakoolid. Paralleeli võib vedada mõne aja taguse ETVga, kes nii riigilt kui ka reklaamist raha ammutas. Erakanalid pidid ise hakkama saama.

Praegu kogub riik maksumaksjate käest üle 2,6 miljardi krooni (haridusministeeriumi hariduskulud, sisaldab investeeringuid) ja jagab selle vahelülide kaudu koolidele. Iga vahelüli (haridusosakonnad jm) ülalpidamine aga maksab, Äripäeva hinnangul kulub haridusele minevast rahast neljandik selliste vahelülide peale. Otsest õppemaksu ei tasuta aga riigile, vaid otse koolile. Bürokraatia vähendamine suurendab koolide sissetulekut.

Maksulise koolitussüsteemi vastased rõhuvad inimeste erineva sissetuleku peale. Siin on riigil ja omavalitsusel oma sõna öelda. Peresid, kes õppemaksu tasuda ei suuda (paljulapselised, üksikvanemad, asotsiaalid, töötud jne), peab riik toetama.

Teine argument on, et sel puhul tekivad rikaste ja vaeste koolid. Need aga on ka praegu olemas, ainult varjatud kujul. Konkreetse ja ametliku õppemaksu puhul on aga vähemalt reeglid ühesugused.

Koolide muutmine riigist sõltumatuks paneb koolid omavahel konkureerima -- kvaliteet paraneb, õpilastel ja nende vanematel on võimalik koolide vahel valida.

Poliitikud räägivad vaid õpetajate palkadest. Õppemaksu kehtestamine on ebapopulaarne. Haridussüsteem on püha, muutmatu ja konservatiivne nagu kõik suured sotsiaalsüsteemid. Toimetus on nõus sellega, et õpetussüsteem peab olema konservatiivne. Rahastamissüsteem aga mitte.