Keskkonnaministeeriumi edukas te-hing Hoiupanga investeerimisfondi osakutega on vallandanud diskussiooni rahapaigutuste seaduslikkuse üle. Mulle tundub, et seadused sajaprotsendiselt ei sätesta, kus, millistel tingimustel, mis eesmärgil võib riik oma raha hoida.

Kuskil tuleb raha ikkagi hoida, kuna sularahana sukasääres ei ole raha säilimine sugugi paremini garanteeritud. Aga ma võin selles ka eksida, mis puutub seaduste kõikehõlmavusse.

Teiseks ei rakendu seadused kunagi automaatselt. Seadusi rakendavad ellu ametnikud. Ses suhtes on erinevus näiteks USAga suur. USA põhiseadus on riigi kodanikel palju paremini selge kui meil meie põhiseadus. USA puhul saab mõnes valdkonnas (kodanikuvabadused) rääkida põhiseaduse automaatsest rakendumisest, kuna seadusesätted on kujunenud iseendastmõistetavaks.

Tulles tagasi rahapaigutuste juurde, kujutame näitlikustamiseks ette, kuidas üks kommertspank paigutab oma varasid ehk moodsamalt: juhib aktivaid.

Igal aktival, olgu selleks sularaha, reserv keskpangas, deposiidid teistes pankades, üleöölaenud, laenud klientidele, väärtpaberid, osalused teistes ettevõtetes, materiaalne põhivara jne, on kindlaksmääratud riskikategooria nullist kuni üheni. See suureneb sularahalt ja keskpanga reservilt (risk võrdub nulliga) laenude ja väärtpaberite suunas. Ka suhteliselt ohutuna näiv rahapaigutus, nagu näiteks tähtajaline deposiit välispanka, kätkeb endas ametlikult sätestatud riski, oletame näiteks 0,2. Panka kammitsevad aktivate juhtimisel paljud normatiivid ja üks neist on seesama riskiga kaalutud aktivate kogumaht.

Võib muidugi öelda, et keskkonnaministeerium ei ole kommertspank. Tõenäoliselt on sedavõrd ahtamad ka ministeeriumi rahapaigutamise võimalused.

Otse keskpangas raha hoida ei õnnestu, samuti langeb ära sularaha. Ülejäänud paigutused, tee kuidas neid tahad, kannavad endas juba riski. Alates panga väljavalimisest, kus kasvõi jooksvat hoiust, tähtajalisest hoiusest rääkimata, avada. Meenub näiteks, et osa Tallinna linna eelarverahast külmus INKO Balti Pangas.

Kui võrrelda raha külmumist riskantsevõitu pangas ja investeerimisfondi osakute õnneliku käega ostu, siis viimane on minu arvates eelistatavam. Ehkki seadusetähel võib olla risti vastupidine asjadest arusaamine.

Külmunud raha loodetavasti sulab kord lahti, aga niisugune stsenaarium on vaieldamatult negatiivne, sest rahal on ka ajas hind.

Tõenäoliselt on kõik kommertspangad seadusesätte ees võrdsed, aga kuhu raha tegelikult panna, ei ole kaugeltki ükskõik. Ses mõttes võib risk lähtuda nii pangast kui ka raha paigutamise instrumendist.

Selge on ka see, et sajaprotsendiliselt riske elimineerida on võimatu. Me võime üksnes teoreetiliselt rääkida riskantsetest ja vähemriskantsetest paigutustest.

Tahaksin esitada küsimuse: kas loodavatesse pensionifondidesse tohiks ministeerium raha paigutada?

Kui riik oma raha sinna panna ei lubaks, puuduks üksikisikul igasugune usaldus nimetatud fondide vastu.