Tulles tagasi rahapaigutuste juurde, kujutame näitlikustamiseks ette, kuidas üks kommertspank paigutab oma varasid ehk moodsamalt: juhib aktivaid.
Igal aktival, olgu selleks sularaha, reserv keskpangas, deposiidid teistes pankades, üleöölaenud, laenud klientidele, väärtpaberid, osalused teistes ettevõtetes, materiaalne põhivara jne, on kindlaksmääratud riskikategooria nullist kuni üheni. See suureneb sularahalt ja keskpanga reservilt (risk võrdub nulliga) laenude ja väärtpaberite suunas. Ka suhteliselt ohutuna näiv rahapaigutus, nagu näiteks tähtajaline deposiit välispanka, kätkeb endas ametlikult sätestatud riski, oletame näiteks 0,2. Panka kammitsevad aktivate juhtimisel paljud normatiivid ja üks neist on seesama riskiga kaalutud aktivate kogumaht.
Võib muidugi öelda, et keskkonnaministeerium ei ole kommertspank. Tõenäoliselt on sedavõrd ahtamad ka ministeeriumi rahapaigutamise võimalused.
Otse keskpangas raha hoida ei õnnestu, samuti langeb ära sularaha. Ülejäänud paigutused, tee kuidas neid tahad, kannavad endas juba riski. Alates panga väljavalimisest, kus kasvõi jooksvat hoiust, tähtajalisest hoiusest rääkimata, avada. Meenub näiteks, et osa Tallinna linna eelarverahast külmus INKO Balti Pangas.
Kui võrrelda raha külmumist riskantsevõitu pangas ja investeerimisfondi osakute õnneliku käega ostu, siis viimane on minu arvates eelistatavam. Ehkki seadusetähel võib olla risti vastupidine asjadest arusaamine.
Külmunud raha loodetavasti sulab kord lahti, aga niisugune stsenaarium on vaieldamatult negatiivne, sest rahal on ka ajas hind.
Tõenäoliselt on kõik kommertspangad seadusesätte ees võrdsed, aga kuhu raha tegelikult panna, ei ole kaugeltki ükskõik. Ses mõttes võib risk lähtuda nii pangast kui ka raha paigutamise instrumendist.
Selge on ka see, et sajaprotsendiliselt riske elimineerida on võimatu. Me võime üksnes teoreetiliselt rääkida riskantsetest ja vähemriskantsetest paigutustest.