Usaldusnormatiivid on keskpanga tööriistad
Kommertspangad tegutsevad maailmas kõrge finantsvõimendusega. Eesti panganduse ja kogu majanduskeskkonna praeguses arengutsüklis võib see endas peita küllalt tõsist ohtu, kui võetud riskid üle pea hakkavad kasvama. Keskpankade ülesandeks on kontrollida, kuidas pangad toimivad, ja vajadusel sekkuda.
Kontrolliks ja sekkumiseks vajab aga kontrollorgan signaali, mis ohule tähelepanu juhib. Omamaks ülevaadet, mis siis pankades ikkagi toimub, on keskpangad kehtestanud mitmeid normatiive, mille täitmine on kommertspankadele kohustuslik.
Panganduses esinevate riskide jälgimiseks on Eesti keskpank kehtestanud krediidiasutuste* usaldusnormatiivid -- näiteks kapitali adekvaatsus, likviidsuse erinevad tasemed, välisvaluutariski hindamine, riskide kontsentreerumine jne. Usaldusnormatiivid aitavad keskpangal ka turgu korrastada ja liigset riski võtvad osalised elimineerida. Selleks seatakse normatiividele piirmäärad, mida kõik krediidiasutused on kohustatud täitma. Laiemale üldsusele on ilmselt rohkem tuntud just kaks esimest neist.
Üks enamjälgitavaid usaldusnormatiive on kapitali adekvaatsuse normatiiv, mis väljendab krediidiasutuse omavahendite piisavust krediidi- ja välisvaluutariski katmiseks. Lihtsamalt väljendudes on tegemist suhtarvuga, mis mõõdab omavahendite ja riskiga kaalutud kohustuste omavahelist suhet.
Keskpanga eesmärk kapitali adekvaatsuse normatiivi kehtestamisel on jälgida, et panga rakendatav finantsvõimendus ei kasvaks liiga suureks, st et omakapitali ja kohustuste suhe oleks mõistlikkuse piirides. Normatiivi tähtsust suurendab asjaolu, et selle arvutamisel võetakse arvesse ka bilansivälised kohustused (mitmesugused garantiid, tulevikutehingute lepingud jms).
Teine üldteada usaldusnormatiiv puudutab krediidiasutuste likviidsust. Likviidsus-nõue sätestab, et krediidiasutused on kohustatud oma aktivad ja passivad paigutama nii, et igal ajal oleks tagatud kreeditoride õigustatud nõuete rahuldamine.
Likviidsusnormatiivi kasutamisel vaadeldakse selle erinevaid astmeid vastavalt aluseks võetavate varade ja kohustuste muutumise võimalusele ajas. Nii on näiteks likviidsus I raha ja aktivate, mida on võimalik kahe päeva jooksul rahaks vahetada, suhe kohustustesse, mis tulevad või võivad tulla täitmisele kahe pangapäeva jooksul.
Sama põhimõtte kohaselt mõeldakse likviidsus II all kõrge likviidsusega aktivate (raha ja aktivad, mida on võimalik muuta rahaks 1 kuu jooksul) ja lühiajaliste kohustuste (kohustused, mis tulevad või võivad tulla täitmisele 1 kuu jooksul) suhet. Laiemalt kasutatakse likviidsusest rääkides just likviidsus II, mis peaks kõige objektiivsemalt väljendama tekkivate kohustuste ja likviidsete varade suhet.