Valitsus ja Eesti Pank päästsid end

Maapanga päästmine on esialgu nõudnud 426 miljonit krooni mak-sumaksja raha. 266 miljonit tuuakse tagasi stabilisatsioonifondist, 100 miljonile tehti lisaeelarve ja 60 miljoniga on lubanud õla alla panna Eesti Pank. Ükskõik kuidas numbreid ja ka tähtaegu omavahel ei kombineeriks, maksta tuleb lõppkokkuvõttes ikkagi meil kõigil. Antud juhul siis 300 krooni iga Eesti elanik. Ent hinnanguliselt on see vaid pool kadunud rahast.

Kui raha on kadunud, siis on kahju tekkinud. Seda tõsiasja ei väära mitte miski: ei võlakirjaemissioon, lisaeelarve, stabilisatsioonifond ega Eesti Panga kasum. Kui te olete ruletilauas kaotanud näiteks kümme tuhat krooni, on see raha teie jaoks kadunud. Jah, te võite proovida sõpradelt annetustena raha koguda, emiteerida võlakirja, minna oma eesseisvate sissetulekute kallale jne. Need võimalused võivad tõepoolest mõnevõrra parandada enesetunnet, mida ootamatu rahakaotus on tekitanud, ent kaotatud raha see tagasi ei too. Ja kas raha kaotus oligi nii ootamatu? Valitsus ja Eesti Pank vaagisidki, kuidas maksumaksja rahaga kõige paremini oma enesetunnet parandada. Esiteks. Idee korraldada rahvusvaheline võlakirjaemissioon, mis oleks võlukepikese abil rahapuu kasvama pannud -- efekti illusoorsus oli läbinähtav ja päästmine oleks olnud väga kallis.

Teiseks, veelgi kallim variant -- krooni devalvatsioon. Ehkki stabilisatsioonifondi silmas pidades oli skeem kenasti koos (ja kasutuskõlblik tulevikus). Valitsus konverteerib Eesti Panga abiga miljard krooni valuutaks ja paigutab välismaale. Siis kroon devalveeritakse, oletame 1:10-le. Miljardist kroonist tekib miljard pluss 250 miljonit krooni. Üleöö tekkinud kasvikuga, 250 mln krooni, saab kompenseerida osa hoiuseid.

Valiti kolmas ja tõenäoliselt ratsionaalseim variant, kui üldse sekkuda otsustati. Raha toodi stabilisatsioonifondist niisama tagasi. Easy come, easy go.

Torkab silma, et valitsus ja Eesti Pank töötasid vägagi üksmeelselt, kuna see oli kummalegi poolele kasulik. Kui devalveerimine, mille kohta puuduvad täpsemad andmed, välja jätta, siis toetati vastastikuseid ettepanekuid agaralt. Peaasi, et suurem skandaal enne valimisi saaks summutatud.

Mustad pilved (maa)poliitikute pea kohal hõrenevad, muidu oleksid eelkõige nemad võlgnenud selgituse. Ja jäänud tõenäoliselt valijatest ilma. Maamehed oleksid tulnud linnatänavatele piketeerima ja oma raha tagasi nõudma.

Poliitikud oleksid vastukaaluks ägedalt süüdistanud Eesti Panka nõrgas järelevalves. Keskpanga aktsiad on ilma selletagi madalal -- 10 miljoni dollari afäär on seni selgusetu. Peale Maapanga on Eesti Panga kontrolli alt teatud ajaks väljunud ka Hoiupank.

Seega jäi kirgastav finaal olemata. Pluss ja miinus lasti kokku ilma kõuemürinata, ainult vaikse praginaga. Riigi seisukohalt on soov vältida pingete suurenemist arusaadav. Makromajandus astub ilmselt siiski sammukese tagasi. Mõistan, et süütult rahast ilma jäänud tahavad seda tagasi, ja kui see õnnestuks tagasi võita süüdlastelt, oleks kõik parimas korras. Siis oleksid valitsus ja Eesti Pank messiased. Aga ühise annetusena...?