Valitsus ja Eesti Pank päästsid end

Maapanga päästmine on esialgu nõudnud 426 miljonit krooni mak-sumaksja raha. 266 miljonit tuuakse tagasi stabilisatsioonifondist, 100 miljonile tehti lisaeelarve ja 60 miljoniga on lubanud õla alla panna Eesti Pank. Ükskõik kuidas numbreid ja ka tähtaegu omavahel ei kombineeriks, maksta tuleb lõppkokkuvõttes ikkagi meil kõigil. Antud juhul siis 300 krooni iga Eesti elanik. Ent hinnanguliselt on see vaid pool kadunud rahast.

Kui raha on kadunud, siis on kahju tekkinud. Seda tõsiasja ei väära mitte miski: ei võlakirjaemissioon, lisaeelarve, stabilisatsioonifond ega Eesti Panga kasum. Kui te olete ruletilauas kaotanud näiteks kümme tuhat krooni, on see raha teie jaoks kadunud. Jah, te võite proovida sõpradelt annetustena raha koguda, emiteerida võlakirja, minna oma eesseisvate sissetulekute kallale jne. Need võimalused võivad tõepoolest mõnevõrra parandada enesetunnet, mida ootamatu rahakaotus on tekitanud, ent kaotatud raha see tagasi ei too. Ja kas raha kaotus oligi nii ootamatu? Valitsus ja Eesti Pank vaagisidki, kuidas maksumaksja rahaga kõige paremini oma enesetunnet parandada. Esiteks. Idee korraldada rahvusvaheline võlakirjaemissioon, mis oleks võlukepikese abil rahapuu kasvama pannud -- efekti illusoorsus oli läbinähtav ja päästmine oleks olnud väga kallis.

Teiseks, veelgi kallim variant -- krooni devalvatsioon. Ehkki stabilisatsioonifondi silmas pidades oli skeem kenasti koos (ja kasutuskõlblik tulevikus). Valitsus konverteerib Eesti Panga abiga miljard krooni valuutaks ja paigutab välismaale. Siis kroon devalveeritakse, oletame 1:10-le. Miljardist kroonist tekib miljard pluss 250 miljonit krooni. Üleöö tekkinud kasvikuga, 250 mln krooni, saab kompenseerida osa hoiuseid.