Eesti vajab asumaid

Just tänavu juulis oli mulle eriti aru-saamatu, miks meie kauged esivane-mad kunagi üle Uraalide siia jahedale ja vesisele maalapile kolisid. Meie asupaik ei ole päris Euroopa, ei Venemaa, ei Skandinaavia. Mingi geograafiline ja majanduslik ääremaa, kus pole suvel sooja ega talvel pakast, ei piinavat vaesust ega kosutavat jõukust.

Emigreeruda tahaks. Just nüüd, kui tsüklonid vaevavad keha ja Talse hinge. Tänases Eestis pettunud ärimees vajaks mõõduka troopilise kliimaga paika, kus kohaliku rahva ühtlaselt madal elatustase lubaks rahakrahhides allesjäänud kroonide eest end inimesena tunda. Paraku ei ulatu Eesti riigi lühike ajalugu sinnamaani, kus Euroopa riigid eksootilisi saari ja mandreid jagasid.

Nii on inglastel Lõuna-Aafrika ja India, prantslastel Kongo ja Komoorid, portugallastel Brasiilia ja hispaanlastel Kolumbia.

Ja mis siis, et kunagistes kolooniates on emamaa võim kustunud. Eurooplastel on seal emakeelne asjaajamine lihtne. Isegi venelased ostavad kokku Vahemere-äärseid villasid, nüüd 20. sajandi lõpul. Üle aasta vana on grupi Eesti ärimeeste idee emigreeruda Namiibiasse ja luua seal uus eesti kogukond. Kohalkäijate kinnitusel on ses Lõuna-Aafrika väikeriigis soodne kliima, sõnakuulelikud pärismaalased ja võimalus ettevõtlust arendada. Perspektiiv jääda euroliitu pürgivas külmas Eestis ise «tööd armastava» pärismaalase rolli on paljudele hirmuäratav. Väliskapital surub Eestile peale nii nagu kunagi Lõnua-Ameerika riikidele.

Müüt nn ideaalsest riigist, mis asub kuskil kaugel, kus valitsevad südamlikud inimsuhted, puudub halb, on väga vana. Euroopast on sajandeid põgenenud oma ideaale otsima nii kunstnikke, kirjanikke kui ka olemuselt hoopis maisemaid ärimehi ja poliitikuid. Ka eestlase Namiibia-ihaluses on omajagu groteski, huumorit. Ja sama palju tõsist alget. Neil eurooplastel, kes omal ajal kolooniatesse ümber asusid, oli erinev motivatsioon. Sõjaväelastele ja riigiametnikele anti käsk. Lisaks neile rändas kolooniatesse õnneotsijaid, armastuses pettunuid, kaupmehi ja radikuliidihaigeid.

Külmalt ja niiskelt Inglismaalt palmisaarele kolinul võis elu küll rõõmsavärvilisemaks muutuda. Probleemid tulid hiljem, sageli majanduslikud. Nii nagu emamaal, ei jätkunud asumaadeski rikkust kõigile.

Ma ei usu, et eestlased massiliselt kuhugi mujale rändama hakkaksid. Kuid küllaltki raske on Oxfordi lõpetanud eesti noorele selgeks teha, et silmaklapid pähe ja Eestisse tagasi. Või miks peaks varakam vanapaar pensionipõlves Eestis 8 kuud aastas päikest ja kümme kuud sooja ilma ootama.

Soomest on kliima tõttu paljud vanapaarid kolinud Vahemere äärde. Eestit päästab see, et meil on vähe varakaid pensionäre, keskealisi, kes mujal hakkama saaksid, vähe noori, kes maailmas haridust omandamas.

Sügiseks on vabanenud Eesti äriilmast lennukitäis viimaste aastate tegijaid, kellel paljudel siin enam ärisse asja pole. Kui paljudel neist on jõudu teostada end mujal? Kui paljud neist on suutnud turvalisse paika toimetada raha, millest piisaks äraelamiseks palmide all?

Võlgade ja äpardunud äride eest on Eestist põgenetud 90. aastate algusest alates. Comexi juht Samusenko oli üks esimestest. Lühemaks või pikemaks ajaks kadus eelmisel nädalal üks Eesti tuntumaid maaklereid, kes ei suutnud enam oma fondi hävingut pealt vaadata. Nemad vaevalt kogukondadena elama hakkavad. Ikka üksikult.

Pikaajalised madalrõhkkonnad atmosfääris ja äris kurnavad kõiki. Meteoroloogilist paranemist on Eestis mõttetu loota. Majandusliku kliima paranemist mõne aja pärast aga küll. Siiajääjatele on seegi lohutus.