Liigkasuvõtjad ja intressi definitsioon

Liigkasuvõtjatega tehtud tehinguid võib kohtu korras tühiseks tunnistada, sest tsiviilseadustiku üldosa § 62 ütleb, et heade kommetega vastuolus olev tehing on tühine. Tsiviliseeritud riikides on seadused, mille eesmärgiks on võidelda liigkasuvõtjate vastu.

Üheks liigkasuvõtmist soodustavaks asjaoluks on inimeste ekslik arusaam intressi mõistest. Intressi definitsioon, milles intressi nimetatakse tasuks laenu eest, on ebaõige. Samasugust ekslikku intressist arusaamist võib kohata Tallinna linnakohtu ja Tallinna ringkonnakohtu otsustes. Liigkasuvõtjad võivad ainult tänulikud olla intressi sellise käsitlemise eest.

Intressi õige definitsiooni sisu seisneb selles, et intress on kokkuleppeline tasu raha kasutamise eest ehk kreeditori tulu raha kasutada andmise eest.

Esmapilgul tundub, et ei ole suurt vahet, kas intressi käsitleda tasuna raha laenamise eest või tasuna raha kasutamise eest, kuid tegelikult on vahe tohutu.

Esimesel juhul võib laenulepingu sõlmida tingimustel, et enne laenu tagasimaksmist tasutakse kõigepealt intressid ja alles seejärel laen ise ning laenu ennetähtaegsel tagasimaksmisel kuuluvad intressid kokkulepitud summa suuruses ikka tasumisele. Sellised on tüüpilised liigkasuvõtjate lepingud.

Teisel juhul algab laenu tagasimaksmine vastavalt lepingutingimustele alates esimesest maksest ning see toimub koos intresside maksmisega, kusjuures intressi võetakse ainult võlguolevalt summalt ehk summalt, mis on võlgniku kasutada. Ennetähtaegsel võla tagasimaksmisel võib intressideks makstav rahasumma kujuneda tunduvalt väiksemaks kui ta oleks olnud võla tähtajaks tagasimaksmisel ning seetõttu võib kreeditori huvides lepingus selleks puhuks ette näha leppetrahvi. Sellised on tüüpilised laenulepingud, mida kasutavad krediidiasutused ja ausad ärimehed.