Eestil tasub Jaapaniga äri ajada

Eesti tootjad leiaksid Jaapanis piiramatu turu kalale ja piimatoodetele. Maa nappuse tõttu peab Jaapan suurema osa toiduainetest importima. Norra lõhe on Tokios odavamaid toiduaineid.

Kilo loomaliha maksab poes ligi 2000 krooni, linnuliha 100 krooni, või 500 krooni kg. Leivapätsi saab 50 krooniga. Lõunasöögiks piisava portsjoni lõhet saab ligi 50 krooniga. Sekretärineiu saab seejuures ilma makse maha arvamata 35 000 krooni kuus palka.

Selleks, et täita hieroglüüfidega blankette ning orienteeruda veterinaar- ja kvaliteedinõuetes, vajab ärimees kohalikku partnerit.

Müügiskeem töötab sujuvalt kolmeastmelisena: tuleb leida Euroopas Jaapanisse kaupa ülesostev firma, kes omakorda on seotud Jaapanisse importiva firmaga. Importöör müüb kauba sealsetele hulgimüügikettidele.

Eesti välisministeerium valdab infot sealsete normatiivide kohta. Jaapaniga äri ajamine nõuab kannatlikkust ja usaldust.

Majanduslepingute sõlmimine Jaapaniga ei ole tõenäoline, sest Jaapani äritraditsioon tugineb konsensuslikule vastastikusele usaldusele, mitte lepingulisele baasile.

Jaapanil on vaid Rootsiga teadusliku koostöö leping ning rahulepingu sõlmimise järel võidakse sõlmida investeeringute kaitse leping Venemaaga.

Jaapani tavasid arvestades on see korrektne tehing. Paljud asjad, mida on Euroopas ja Ameerikas kombeks korruptsioonina hukka mõista, kuuluvad Jaapanis igapäevase ärietiketi hulka. Avaliku skandaali keskpunkti sattunud tegelased käituvad nendest tavadest lähtudes samuti erinevalt.

Jaapanis praktiliselt pole vargusi ning seetõttu peetakse avalikku reputatsiooni väga tähtsaks. Kui mõni Jaapani pank satub avalikku skandaali, siis on juhtumeid, kus panga president teatab pärast juhatuse ja nõukoguga arupidamist ajakirjanikele, et tema ongi kõiges süüdi. Seejärel üürib ta mõnes kallis hotellis toa, kus sooritab enesetapu. Mahajäetud kirjas selgitab pangajuht veel kord oma süüd ning teatab, et süü muutis teda iseendale kõige vastikumaks inimeseks.

Panga tööd selline vahejuhtum ei takista.