Arno Kaseniidu ohtlik pretsedent

Tahan tõestada, et ma pole suli, kelleks mind võib-olla peetakse, põhjendas üle-eelmisel nädalal Äripäevas värskelt farmaatsiatehase juhatuse esimeheks valitud Arno Kaseniit. Mees, kes mõisteti 1995. a märtsis neljaks aastaks rootsi kardinate taha Otepää Ühispangast sadade tuhandete kroonide riisumise eest.

Võib ju nentida, et mis seal imelikku, kui üks võimekas ja vastava hariduse saanud inimene asub juhtima Eesti börsil noteeritud avalikku ettevõtet. Kahjuks ei tunne ma Kaseniitu isiklikult ja seetõttu ei söanda kahelda tema võimekuses töötada tippjuhina. Küll aga julgen kahelda selles, kas Kaseniidu farmaatsiatehase juhiks asumine tuleb kasuks ettevõtte või ka Eesti ettevõtluse mainele.

Arno Kaseniidu kõrgelennuline comeback Eesti ettevõtluse tippjuhtide sekka on tähelepanuväärne aja märk. Kui seni on mitmed seaduste või ärieetika vastu patustanud leidnud kaitsva tiiva riigi näol (drastilisim näide on eksmaapankur Malle Eenmaa), siis nüüd on esimest korda oma mantlihõlma pakkunud eraettevõtlus. Metafoori laiendades ei anna erafirma Kaseniidu õlgadele mitte lotendavat keepi, vaid siidvoodriga Hugo Bossi mantli. Kui riigitööle läinute paturegistri üle võib veel vaielda, kohus pole veel otsust teinud, siis Kaseniidu puhul pole enam midagi arutleda: otsus on langetatud ning mees ametlikult seaduserikkujaks tunnistatud.

Kas võtta inimeselt, kes on eksinud, võimalus end teostada? Kindlasti mitte, inimesele tuleb anda teine võimalus. Sest käsi südamele, igaüks meist on vähemalt korra elus eksinud, vahe on eksimuste laadis ja ulatuses. Ka Kaseniitu ei saa mutta trampida, võimalus end teostada ja hüvitada oma eksimus peab olema ka temale avatud.

On aga ülikahtlane, kas see second chance Otepääl klientide kroone oma tasku kühveldanud ekspankurile peaks tulema börsil noteeritud ettevõtte tippjuhina, kes majandab ka väikeaktsionäride rahaga. Samalaadse rikkumise eest USAs oleks Kaseniit tõenäoliselt saanud lisaks vanglakaristusele keelu töötada teatud arv aastaid panga ja/või avaliku ettevõtte juhtkonnas. Midagi on siiski mäda Eesti ettevõtluse ärieetikas, farmaatsiatehase juhi valikut ei saa põhjendada ainult spetsialistide vähesusega Eestis.

Kaseniidu karjäär on tähelepanuväärne ka ettevõtlusele kaugemalt vaadates. Kuidas suhtuvad nüüd Eesti ettevõtete juhtidesse välisinvestorid, kes otsivad oma rahale kohalikke juhtijaid? Kardan küll, et kriminaalse minevikuga mehe valimine börsiettevõtte juhiks võib välisrahale mõjuda samamoodi kui sõnnikuhais urbaniseerunud pedandile. Seda eriti Eesti ärikliima tänases seisus, kus seni avatuimas majandussektoris panganduses kukub pettusekahtlustusega tipptöötajaid nagu ussitanud õunu sügisel.

Ettevõtluses ei ole kahjuks nii, et inimese eksimuse määr ja selle hüvitamise aeg oleneb vaid tema südametunnistusest, st kui ta on iseendaga rahu teinud, on kõik korras. Paraku kipuvad võimalikud äripartnerid hindama juhi usaldusväärsust rohkem ühiskonna moraalinormide järgi. Ning Kaseniidu tippjuhiks saamine farmaatsiatehase ja ka Eesti ettevõtluse usaldusväärsust kindlasti ei parandanud.