Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kas selline salatsemine on õigustatud?
Raske öelda, see tuleneb valitsuse poolt paika pandud erastamise ja restruktureerimise kavast, kus konkursi tingimused, kaasa arvatud avalikustamine, otsustab teede- ja sideminister. Tema saab vastata, kas tingimused nägid ette omanike salastamist ja kui kaua või mitte. Õiguslikult oleks vastus selline.
Mina näen probleemi muus: nimetatud kava näeb ette erastamise delegeerimise ettevõttele, antud juhul raudteele endale, kusjuures otsuse tegemine on üldkoosoleku pädevuses ja selleks üldkoosolekuks on teede- ja sideminister. See on teatud tagasiminek perestroika aega, kus ettevõtte juhid valmistasid ette ka sarnaseid skeeme, kus endal olid paremad positsioonid.
Siin lisandub veel teinegi teoreetiline probleem. Nimelt ei viida reforme läbi ettevõtte, vaid riigi huvides, kuid ettevõtte üldkoosolek peab äriseaduse järgi esindama just ettevõtte majandushuve. Need ei ole kaks täpselt sama asja. Valitsuse kavaga on infrastruktuuriobjektide erastamisse programmeeritud konflikt. Vähemalt teoreetiliselt on nii otsustajad kui uued omanikud keerulises olukorras -- kelle huvides tehakse otsus: ettevõtte või riigi üldisemates huvides.
Ma ei tea, võib-olla et isegi ei ole, aga see on ehk rohkem läbirääkimiste küsimus. Loomulikult ei saa selliseid asju kaua saladuskatte all hoida, küsimus on pigem ajas. Meil olid ees ainult kirjalikud pakkumised. Praegu vaadatigi lihtsalt pakkumisi ja selle külje pealt, kelle oma on rahaliselt kõige parem. Konkursi võitnud pakkumusel seisis OÜ Fraser Group ja firma poolt oli alla kirjutanud juhataja Henn Ruubel, kelle nimi on ajakirjandusest läbi käinud.
Konkursi viis läbi teede- ja sideministeerium seetõttu, et nii näeb ette valitsuse erastamiskava. Kogu Eesti Raudtee temaatika -- ümberkorraldused, erastamine jm -- käib läbi ministeeriumi, mitte läbi erastamisagentuuri.
Konkursitingimused nägid ette omaniku väljatoomise. OÜ Fraser omanikuna oli märgitud EstIB 100%. Konkursil osalesid juriidilised, mitte füüsilised isikud. Meil ei ole teada, kes on firma füüsilisest isikust omanikud. Meie eesmärk oli leida võimalikult suurem investeering. Komisjon valis välja parima pakkumise teinud juriidilise isiku. Täpsemate läbirääkimiste käigus võib selguda ka OÜ Fraser omanikering.
Ma arvan, et nii strateegilise valdkonna nagu raudtee puhul pole salastamine mitte mingil juhul õigustatud. Nii võib juhtuda, et ühel heal päeval tehakse infrastruktuuri ettevõtete peale kontsessioonileping. See on sama hea kui erastamine, ent tavaliselt ei võeta sellistel puhkudel arvesse riigi huve.
Erastamata on sadamad, raudtee kaubaveod jms. Kui raudteega toimetab mingisugune firma, kelle omanik on mingeid kanaleid pidi Eestile mitte eriti sõbraliku poole peal, siis ühel heal päeval võib see meile kahju tuua.