Mida peavad ettevõtete juhid teadma suhtekorraldusest?

Kui see kõik ei aita, võetakse tööle suhtekorraldaja, kelle ametinimetus iseenesest peaks tingima selle, et kõik suhted ajakirjanikega saavad paugupealt korda.

Aga võta näpust, superhiirest pole mitte alati nii palju kasu, kui loodeti. Suhtekorralduse põhieesmärgiks on teha eelkõige oma tööd hästi ja informeerida sellest ka ühiskonda.

Paljudele võib see küll ?okeerivana näida, aga ajakirjanikega suhtlemisel pole võimalik kõike ette planeerida. Väga tihti on ettearvamatu kriisisituatsiooni puhul vajalik kiire kommunikatsioon. On palju põhjusi, miks tekivad kriisisituatsioonid, olulisemaid neist on vaja firmajuhtidel endal ka teada:

- saladused on suurema osa ärimeeste arvates eduka äri ajamiseks eluliselt vajalikud. Uurimistööd ja arenguplaanid, müüginäitajad, turundusprojektid, tootmisprotsessi detailid on see informatsioon, mida tuleb konkurentide eest saladuses hoida.

Pressis tekitab selline salatsemine hoopis usaldamatust organisatsiooni tegevuse suhtes. Ka lugejad arvavad, et kui ettevõtja ajaks oma asju ausate vahenditega, siis poleks tal midagi varjata;

- kui äritöötaja pole suhetes pressiga tagasihoidlik, siis hakkavad tema kolleegid tavaliselt arvama, et ta soovib teha karjääri avalikkuse toetusele apelleerides.

Ajakirjaniku arvates näitab selline tagasihoidmatus hoopis ausust. Inimene, kellel pole midagi varjata, on avatud. Soovimatus rääkida väljendab ajakirjanikule isiku tahtlikku valelikkust või asjatundmatust;

- juhid süüdistavad jätkuvalt pressi selles, et see teeb keerulised probleemid liiga lihtsateks. Aja ja ruumi probleemid ei luba pressil reeglina ühtegi teemat väga põhjalikult käsitleda.

Ettevõtte esindajad saavad sellest, et press on sunnitud teavet kokku suruma, tavaliselt aru, kuid see ei õigusta nende arust siiski sisu moonutusi.

Press väidab jälle omakorda, et ärimehed/tootejuhid ajavad tihti lihtsad teemad keerulisteks ja seetõttu on ajakirjanikud lihtsalt sunnitud asju lihtsustama;

- pressi ja ettevõtte vaheliste pingete põhjuseks peetakse seda, ettevõtte inimesed näevad ajakirjanikku kui mitte kellegi, kõige vähem aga tõe eest vastutavatena.

Nii tekibki halb maine ja halb arvamus. Enamasti jääb kaotajaks pooleks firma ja tema maine. Muuta tuleks siin suhtumist ja heatahtlikult suhtuda ajakirjanike püüdlustesse avalikustada informatsiooni.