Kahjum kasvab kui kala kalamehejutus

Kui palju on tänavu riigi raha tuulde läinud, ei oska enam vist ükski rahandusministeeriumi ametnikki öelda, sest pea iga nädal toob uudise miljonite kaotsiminekust. Viimati tuli Hüvitusfondis ilmsiks 200 miljoni kroonine auk.

Hüvitusfondi (HF) raha tuuldeloopimise eest vastutab fondi juhatuse kõrval ka nõukogu, kuhu kuuluvad Jürgen Ligi, Siiri Oviir, Eiki Nestor, Endel Eero, Raoul Üksvärav, Veiko Tali ja Andres Sutt.

HFi kahjum kasvab samamoodi nagu kala kalamehejutus -- mida rohkem uurid, seda suuremaks muutub. Esimesest poolaastast kokkuvõtteid tehes kinnitas Ligi, et kahju tuletistehingutest võib ulatuda 80 miljonini. Täna ületab fondi liiga julgest investeerimispoliitikast tingitud kahjusumma 200 miljonit. Ei välistata, et see pole lõplik summa.

Enam ei saa puhta kullana võtta jutte võlakirjadest kui riskivabast rahapaigutusest garanteeritud 7protsendilise aastaintressiga. Võlakirjaomanikud on saanud ka lisaintressi, tänavu, võimalik, et enam mitte.

Loodetavasti pole obligatsioonide omanikel põhjust suuremaks mureks. Vähemasti kinnitab juhatuse aseesimees Margus Uudam, et nende nõuded on vaatamata kahjumile tagatud.

Kõige enam üllatab HFi puhul poliitikute ükskõiksus -- üle 200 miljoni krooni riigi raha korstnasse kirjutamine on neid pannud vaid õlgu kehitades nentima: nõukogu ei saanud midagi teha. Ligi tunnistab, et «tegevjuhid on võtnud valesid riske», aga «ulatuses, mis ei puudutanud nõukogu otsuseid, nõukogul polnud piisavalt infot, et õigel ajal sekkuda» (EPL, 26.10).

Nõukogu esimees toonitab nüüd, et nõukogu peab hakkama käituma konservatiivsemalt kui seni. Küsitav on, millega on seni tegeldud. Tõsi, nõukogu kutsus 21. oktoobril tagasi juhatuse esimehe Arle Mölderi ja liikme Andres Männarti, ent iseenda vastutust nõukogu ei tunneta.

HFi näide kinnitab, et poliitikud rahaasutuse nõukogusse ei sobi. Esiteks ei oska nad hinnata rahapaigutuste riske (Ligi: nõukogul polnud alust, mille järgi hinnata riske), teiseks ei taha nad endale liigselt tüli teha (Ligi: nõukogu pädevuses pole kontrollida väärtpaberitehinguid, pealegi on need sügavalt tehnilised toimingud). Kolmandaks laskis osa nõukogu liikmeid oma ükskõiksuse, rumaluse või laiskuse juhatusel preemiatega kinni maksta.

Kui nõukogu saab rahapaigutuste puhul end vastutusest priiks rääkida, siis millega õigustada seda, et nõukogu pole suutnud tagada, et HF oma põhieesmärki täidaks. Kutsuti fond ellu ju selleks, et riigi vara ja maa ning munitsipaalvara erastamisest saadud rahaga korjata käibelt võimalikult palju erastamisväärtpabereid.

EVPd kaotavad kehtivuse 1. detsembril 2000. HF on emiteerinud 12 seeriat obligatsioone, kokku 447 miljoni krooni eest (fondi põhikapital on 1,2 miljardit) ehk teisisõnu on fond endale teadlikult vähe kohustusi võtnud. Et jääks võimalikult palju vaba raha, mida vabalt börsil pööritada. Kui tehing läheb luhta, pole ju midagi katki -- erastamisest tilgub raha juurde.

HF on käitunud nagu riiklik investeerimispank. Ta on saanud omanikult pidevalt raha, millega on ümber käinud nii, nagu parasjagu soovis -- oma seadus, oma luba. Tulemuseks on erastamisraha haihtumine, millele on aidanud kaasa ka riigikogu liikmetest koosnev Hüvitusfondi nõukogu, kelle vastutus näib seisnevat vaid soovis olla valitud nõukogusse.