Laarilik lagede lammutamine

Mitu aastat on möödas ajast, mil Eesti peaminister Mart Laar kutsus üles pankade likviidsust likvideerima. Nüüdseks on enamiku tol ajal tegutsenud pankade likviidsusega asjad kenasti ühel pool -- see kadus koos sadade miljonite hoiustajate või maksumaksjate rahaga «tundmatute» firmade ja isikute kontodele.

Tõele au andes tuleb märkida, et otseselt lasi Laari valitsus põhja siiski ainult Tartu Kommertspanga. TKP võlanõuet riigifirma Eesti Kütus vastu ei tunnistanud valitsus ja Eesti Pank kehtivaks enne, kui see keskpanga kaudu sõprade kätte toimetati. Siim Kallas ja Vahur Kraft pole senini avalikustanud, mitukümmend miljonit krooni nad seejuures keskpangast selle võlanõude varjus välja kantisid (st mitukümmend miljonit krooni odavamalt keskpank võlanõude oma sõpradele edasi «müüs»). «Paradiisi» lennutatud kümne miljoni USDga võrreldes pole ju see asi ka sisuliselt kõneväärt.

Laari aga lausa kisub sõna võtma teemadel, millest ta midagi aru ei saa. 27. oktoobri Äripäeva debatis teatab ta: »Lausa rumalus on WTOga läbirääkimisi siduda mingisuguste müstiliste tollilagedega.» Tollilagede lammutamine on väliskaubanduspoliitikas tõesti midagi uut, mille kõrval keelevääratus pankade likviidsuse käsitlemisel kujutab endast halenaljakat vaherepliiki. Isamaalikul rumalusel on inimliku rumalusega võrreldes tõesti kõrgem tase ja suurem dimensioon.

Tollilagede üle WTOga peetavatel läbirääkimistel on Eestil mängus vägagi palju ja poliitikutel tuleks tõsiselt järele mõelda, enne kui nad sellises küsimuses sõna võtavad. Eesti tulevikustsenaariumid oleksid järgmised:

Esimese ja parima variandina võiks Eesti WTOs saavutada tollilaed, mis kindlustavad kodumaisele tootjale avara kõlvatu konkurentsi eest kaitstud majandusruumi. See tagaks Eesti töötajatele tööhõive ja sissetuleku, ettevõtjatele turu ja arengukindluse ning tarbijatele stabiilse (reaal)hindade taseme. Me saame tagada kodumaistele tootjatele võrdsed konkurentsitingimused välistootjatega.

Teise võimalusena saavutab Eesti WTOs aktsepteeringu ainult suhteliselt madalatele tollilagedele, mis ei võimalda tasakaalustada välisriikides tootjatele makstavaid otseseid ja kaudseid subsiidiume. Eesti tootja majandusruum on kitsas ning tema pea peksab pidevalt vastu kõlvatu konkurentsi laetalasid. Nii ettevõtjate kui ka töötajate tulud võimaldavad vaid viletsat hingitsemist ning tarbijahinnad kruvitakse ebapiisava kaubapakkumisega üles. Eesti kogemus praeguse piima poehinnaga näitab, et allapoole müüjad seda suurenenud pakkumisega aegadel enam ei lase.

Võime loomulikult ka Eesti libaliberaalse poliitika jätkuna tollilae otse põranda peale paigutada (st nulltariifide säilitamise kohustusele alla kirjutada), nii et kodumaised tootjad välismaise kõlvatu konkurentsiga laiaks litsutakse.

See tähendab konkurentsivõimelise ettevõtluse väljasuretamist, tööpuuduse suurenemist ja tarbijatele paratamatut hinnatõusu. ELi poliitika näeb ette eksporditoetuste maksmist suuruses, mis tagab kaupade konkurentsivõime sihtturu kohaliku toodanguga võrreldes. Seetõttu näivadki importkaubad suhteliselt odavamad. Vastavad toetused kaovad ja hinnad tõusevad kohe, kui kodumaine tootmine on välja suretatud ja impordile konkurentsi pakkuda ei suudeta.

Teoreetiliselt võib Eesti tollilae ka keldripõrandast allapoole ehitada (st kohustume riigipiiril importijatele riigieelarve vahenditest toetusi maksma), nii et majandusliku rumaluse virtsavesi ka libaliberaalsete poliitikute suudelt voolava sõnavahu lõpuks koos majandusega allavett uhub. Paraku ei ole võimalik tollilagede küsimusest mööda minna. Need on maailma majanduskorralduse osaks nii nüüd kui ka järgmistel aastakümnetel, sõltumata sellest, kas Eesti libaliberaalsed poliitikud on nende mõttest võimelised aru saama või mitte.

Janno Reiljan,

TÜ välismajandusprofessor