Vargus selle traditsioonilises vormis ähvardab eelkõige seisvat rongi. Liikuvast rongist on vargal hoopis raskem ihaldatavat kraami välja saada. Tehtud on siiski sedagi. Üks ikka terveks jääb, põhjendasid need, kes Narva kandis vagunist televiisoreid välja loopisid.

Hoopis suurem oht ähvardab seisvat, veel enam vedurita ehk raudteelaste keeles mahajäetud rongi. Reeglina saadetakse mahajäetud rongi juurde turvamees, ühel juhul kümnest seda aga ei suudeta. Siis võivadki avaneda uksi hoidvad traadid või üle nn poolvaguni porte hakata lendama ehitusmaterjalid.

Kõige ohtlikumad kohad on kaupadele siiski raudteejaamad, kus oma võimalused varguseks on nii külaliskurjategijatel kui vajalikku informatsiooni omavatel raudteetöötajatel endil.

Tänaseks on võimalused raudteejaamades vagunitest varastada tunduvalt ahenenud. Varem kõikidele avatud olnud ja peaaegu igapäevaste varguste tõttu tuntuks saanud Muuga jaama ümbritseb nüüd võrkaed, peaaegu kogu territoorium on turvakaamerate vaateväljas. Kõik jaama töötajad peavad käima vaid ühest väravast, mis ühtlasi registreerib ka nende tööaja kasutamise.

Üks põhilisi asju on aga Eesti Raudtee sisemine puhastumine. Kui varasemal ajal oli tavaks probleemseid töötajaid eksimuste korral ühelt töökohalt teisele paigutada, siis nüüd kaotavad nad töökoha. Võidavad sellest aga nii raudtee kui kliendid.