Äripartneri vastuvõtu seotus ettevõtlusega

TMS § 13 kohaselt arvatakse maksumaksja tulust maha tema dokumentaalselt tõestatud ettevõtlusega seotud kulutused.

Seaduse koostamisel on lähtutud sellest, et kulutust on võimalik otseselt seostada maksumaksja ettevõtlusega ning et kulutus on vajalik ettevõtluse säilimiseks ja arendamiseks.

Äripartneri vastuvõtukulud on seotud kahe- või mitmepoolsete läbirääkimiste eesmärgiga edendada ettevõtlust. Järelikult peaks neid lugema maksumaksja ettevõtlusega otseselt seostatavate kulude hulka.

TMS § 14 järgi loetakse ettevõtlusega otseselt mitteseotud kuludeks kulutusi meelelahutusele, puhkusele ning muid kulutusi, millele lisanduvad TMS rakendamise seaduse juhendi 2. peatükis vastuvõtukulud.

Tulumaksuseaduse üldine põhimõte on järgmine: maksumaksja arvab saadud tulust maha tulu tekkimisega seotud kulud ning tulujäägilt (kasumilt) tasub maksud riigieelarvesse, kindlustamaks riigi kui institutsiooni toimimise.

Olen seisukohal, et et äripartneri vastuvõtuga seotud kulude arvamine ettevõtlusega mitteseotud kulude hulka on vastuolus tulumaksuseaduse üldise põhimõttega.

Juhiksin tähelepanu asjaolule, et TMS paragrahvi 14 järgi ei ole äripartneri vastuvõtukulud otseses seoses maksumaksja ettevõtlusega ning TMS paragrahvi 16 järgi ei kuulu mahaarvamisele maksumaksja tulust, aga sõidu-, majutus-, side- ja toitlustuskulud, mis on seotud maksumaksja läbirääkimistega väljaspool oma asukohta, on ettevõtlusega otseselt seotud ning kuuluvad mahaarvamisele tema tulust.

Näib, et tulumaksuseaduse koostamisel on lähtutud eeldusest, et Eesti Vabariigi maksumaksja ei ole aus maksumaksja, vaid lisab vastuvõtukuludesse kulusid, mis ei ole äriläbirääkimistega seotud, vähendades nii oma maksustatavat tulu.

Eesti praegune tulumaksuseadus on küllaltki liberaalne. Ettevõtja ise otsustab ca 95% ulatuses, missugused kulud on seotud ettevõtlusega. Maksuhaldur võib vaid mõningate kulude osas vaidlustada nende seotuse ettevõtlusega.

Euroopa riikides on maksuseadused väga erinevad ja väga erinevalt administreeritavad. Näiteks Saksamaal aktsepteerib maksumaksja maksuhaldurit hoopis teisiti kui Eestis. Seal ei tekitata mingit vaidlust väga paljudes sellistes küsimustes, mis meil peaaegu kohtuni välja jõuavad.

Äripartneri vastuvõtuga seoses puutusin Saksamaal kokku juhusega, et vastuvõtul joodi ära seitse pudelit veini. Revident ütles, et ettevõtlusega seotud kuludeks saab arvestada vaid nelja pudelit. Mingit vaidlust ei järgnenud, sest seal aktsepteeritakse maksuhalduri arvamust või üldist tava.

Pidades silmas riigikogus menetluses olevaid täiendavaid maksusoodustusi andvaid eelnõusid, millest maksumaksjale maksekohustusi ei tulene, on minu arvates Eesti tulumaksuseadusest jäämas vaid raamid ja korrastav iseloom.

Kulud välispartnerite vastuvõtuks on meie ettevõttes väikesed ja seetõttu pole nende kulude maksustamise tingimused teravalt päevakorrale tõusnud.

Reeglina maksavad meil külalised ise oma kulud. Ettevõtte partnerid on sellised, kes tulevad oma töölähetusega ja nende kulude katmine pole meie probleem. Ise käime partnerite juures samuti töölähetusega ja maksame oma hotelliarved. See aeg on jäänud kusagile nõukogude perioodi, kui oli probleem, et firma ei maksnud oma töötajatele välissõitu välja.

Iseasi on ärilõunad, aga need kulud on meil minimaalsed. Isikute ring, kes ärivastuvõtu otsustab, on väga väike -- esinduskulude käsutamise õigus on vaid tippjuhtkonnal. Kulutused ärilõunale lähevad seadustiku kohaselt erisoodustuste arvele, millelt tuleb nõutavad maksud maksta.

Esinduskulude kasutamine on meil väga rangelt reglementeeritud. On kindel loetelu kuludest, mis sinna alla kuuluvad (nt juhtimiskulud). Eelarvega on esinduskulud täpselt määratud ja sellest kinnipidamist jälgitakse hoolikalt.