Stabilisatsioonifond ja pangandus

Trall stabilisatsioonifondi ümber on ajutiselt vaibumas, kuid probleem jääb. Teadupärast vaieldi fondi vahendite kasutamise üle kõige kirglikumalt siis, kui otsiti rahalist katet põllumajanduse ikaldusekahjude korvamiseks. Ühed ütlesid, et fond pole püha lehm. Sealt juba võeti raha panganduskahjude katteks (Maapank). Sama võinuks nende arvates teha põllumajanduskahjude korvamiseks -- halb ilm on sama suur nuhtlus kui käpardlik panganduskorraldus.

Teised pidasid fondi vahendite kasutamist põllumajanduse toetamiseks peaaegu Eesti riigi huku alguseks.

Tegelikkuses on stabilisatsioonifond valitsuse (maksumaksja) raha riigi majanduse «mustadeks päevadeks». Arutelu käigus valitses ebaselgus, «kui must päev» ning kes ja kuidas seda otsustab. Paraku pole stabilisatsioonifondiga muudki asjaolud kuigi selged. Olen nende hulgas, kes peavad selle tagasitoomist Eestisse mõistlikuks.

Kahjuks valitseb ka selles vallas mõtete ebaselgus. Edgar Savisaare lubadus võimul olles tuua see raha koju juba eelmisteks jõuludeks tuleb lugeda ebapraktiliste unistuste kilda. Probleem on nimelt selles, et seda pole kuhugi tuua.

Hansapank hakkas normaalselt hingama pärast Rootsi miljardit. Ühispank hõlmab vaid kolmandikku pangandusturust. Võhik küsiks, miks ei hoita stabilisatsioonifondi Krediidipangas, Optiva Pangas või Tallinna Äripangas? Hambameeste jaoks tuleks kõne alla riigikogu juhataja kui fondihoidja. Võtaks eeskuju Suurbritanniast, kus riigi kunagise rikkuse sümbol, villakott, asetseb alamkoja spiikri jalge juures. Oleks päris põnev näha täistopitud kartulikotti (ikkagi kartuli-, mitte banaanivabariik) stabilisatsioonifondi rahaga Toomas Savi istme all. Parlamendikontroll on igal juhul pidev, vahetu ning oma vormilt maailmas unikaalne.

Mõned lõuapoolikud on veendunud, et stabilisatsioonifondi võiks hoida hoopis presidendi tagatoas. Mõlemal on raha hoidmisel tohutu eelis. Erinevalt kommertspankadest ei lähe nad pankrotti.

Kahjuks on rahvusvahelised finantsorganisatsioonid soovitanud hoida stabilisatsioonifondi välismaal eelkõige Eesti Panga nõrkuse pärast. Viimane pole aastate jooksul suutnud tagada meie kommertspankade stabiilsust. Seoses Hoiu- ja Hansapanga ühinemisega näitas EBRD Eesti Pangale koha kätte üsna alandavalt, dikteerides, millise reputatsiooniga Hoiupanga juhtivtegelased sobivad ühinenud panka tööle, millised mitte. Vastavalt seadusele on järelevalve pangajuhtide sobivuse ja laitmatuse üle Eesti Pangal. Viimane on selles vallas aastaid nõrkust üles näidanud.

Paratamatult seisame ikka ja jälle vajaduse ees asutada Eestis riiklik pikalaenupank, kus asuksid riigieelarve, riiklike fondide, stabilisatsioonifondi raha ning riiklik pikalaenuressurss.