WTO -- kellele?

Pätsu-ajal oli üks ülikaval Eesti talumees suutnud kord isegi juudi ära petta. Nimelt oli tal õnnestunud kaks vasikanahka nii osavalt teineteise külge õmmelda, et juut ei pannud tähelegi ja ostis need ühe pähe ära. See geniaalne ärivaim paistab uuel iseseisvusajal õilmitsevat Eesti välisministeeriumis. Pärast pikki pingelisi läbirääkimisi maailma kaubandusorganisatsiooniga (WTO) saavutati hiilgav tulemus -- Eestist saavat selle organisatsiooni kõige madalamate tollilagedega liikmesriik. USA punninud küll kõige kauem vastu, aga lõpuks pidi ka see tunnistama -- Eestil on täielik suveräänne õigus mängida idiooti WTO sees, nagu ta seda seni väljaspool WTOd on teinud.

Eesti kõige madalamad tollilaed tähendavad seda, et Eesti tõotab ka edaspidi rahvusvahelises kaubanduses enda suhtes kõlvatut konkurentsi taluda -- oma töökohad ja sissetulekud välismaalastele loovutada. Eesti välisministeeriumi ametnikuhakatised ei peagi ju teadma, et nad nii Eestis viletsust ja tööpuudust suurendavad -- siseprobleem.

Põllumajanduse hävitamine ja Eesti turu väliskonkurentidele üleandmine on olnud ju kõigi välisministeeriumi sõlmitud nn vabakaubanduslepingute ja muude lepete varjamatuks sihiks. Ainsad, kellele need lepingud kauplemisvabadust ei taga, on Eesti põllumajandustootjad.

Välisministeeriumil pole võimalik end välja vabandada ka WTO üldise diskrimineeriva suhtumisega endistesse NLi liiduvabariikidesse. Läti juba võeti WTOsse vastu tunduvalt soodsamatel tingimustel, kui Eestile alles pakutakse. Läti olevat näiteks liha osas saavutanud tollilaeks 50 protsenti, samal ajal kui Eesti soovivat leppida 10 protsendiga. 10protsendiline tollilagi ei võimalda tasakaalustada isegi viiendikku välistootjate kõlvatust konkurentsieelisest. Milleks siis üldse see mõttetu komejant. Teatame välismaailmale ametlikult oma põllumajanduse likvideerimisest ja välispajukile üleminekust.

Paistab, et WTO-le (loe: USA-le) on meie ametnikud lubanud, et ka neid ülimalt madalaid tolle tegelikkuses ei kehtestata. Ainult nii saab mõista välisministeeriumi asekantsleri Clyde Kulli sõnu riigikogusse esitatud põllumajandustollide kehtestamise seaduse vastuvõtmise lubamatusest. Kui ka ülimadalad tollilaed seoti lubadusega neid mitte rakendada, siis polnud ju läbirääkimistel üldse mõtet. Lisaks sellele teatab aga Kull veel seda, et nad on WTOga kokku leppinud ka importööride kontrollimatu ja segamatu tegevuse -- kõik, kes Eestis toiduainete impordi litsentsi taotlevad, pidavat selle ka viivitamatult ja takistamatult saama.

Maailmapraktikas on üldse ennekuulmatu, et mingi pisiametnik julgeb sekkuda parlamendiarutelude protsessi. Eestis julgevad välisministeeriumi esindajad end aga koguni avalikult rahva huvidele vastandada. Nimetame siis EV välisministeeriumi ametlikult ümber välistootjate ministeeriumiks Eesti Vabariigis.

Läbirääkimised WTOga, nagu ka Euroopa Liiduga, on põhimõtteliselt valesti arenenud. Välisministeeriumi ametnikud pole ilmselt seni aru saanud, et Eesti eesmärgiks pole mitte lihtsalt nende organisatsioonide liikmeks saamine, vaid võrdväärse liikme staatus. Vastasel korral pole mõtet üldse liikmeks astuda. Ebavõrdsetel tingimustel isegi ei tohi seda mingil juhul teha. Ebavõrdsuse lepinguline tunnistamine võtab igaveseks võimaluse end kõlvatu väliskonkurentsi vastu kaitsta. Iseseisva riigina väljaspool WTOd ja Euroopa Liitu on meil vähemalt teoreetiline võimalus suveräänse riigina käituda niipea, kui õnnestub sajanditega juurdunud orjavaim poliitikutest ja ametnikest välja suitsetada.

Imestust väärib aga veel üks asjaolu. Välisministeerium peaks kõigi läbirääkimiste piirid ja volitused saama poliitikutelt, st riigikogult. Riigikogu majanduskomisjon teatab aga avalikult, et neil pole WTOga sõlmitud lepingu tingimustest aimugi ja seal oodatakse pikisilmi läbirääkimiste tulemuste tabeleid. Kelle volitusel ametnikud siis üldse läbirääkimisi pidasid? Kes astub WTOsse -- kas välisministeeriumi ametnikud või Eesti riik ja rahvas? Milleks astuda WTOsse, kui see Eesti rahvale ainult kahju toob?

Jutt WTO liikmestaatuse vajalikkusest ELi liikmeks saamisel kujutab endast aga jultunut valet, mille eesmärgiks on õigustada orjalikkust WTO ees. Uus riigikogu ja valitsus peavad Eesti välismajanduspoliitikat radikaalselt muutma.