Reklaamiteenuste maksustamine

1996. aasta septembrist alates on valitsenud määramatus eksportteenuste maksustamise osas. Küsimuseks on olnud, millises kohas loetakse Eestis osutatud ja rahandusministri määruses nimetatud teenus kasutatuks -- kas Eestis või välismaal.

Sellest oleneb teenusele rakendatav käibemaksumäär (kas 18% või 0%). Eriti on see puudutanud reklaamifirmade poolt välisriigi juriidilistele isikutele osutatud reklaamiteenuseid, vähemal määral teisi teenuseid.

Maksuameti seisukoht on, et Eestis osutatud reklaamiteenuste kasutamise kohaks on Eesti juhul, kui reklaam paikneb või reklaami tarbija asub Eestis. Kuna enamik reklaamifirmade teenuseid on otseselt seostatavad Eestiga, ei olnud maksuameti arvates tegu teenuste ekspordiga ja teenused tuli maksustada 18% käibemaksumääraga. Piltlikult öeldes, kui välismaal toodetud hambapasta reklaam avaldati Eesti ajalehes, pidi teenuste osutaja reklaamiteenustele käibemaksu lisama.

Käesolevaks ajaks on segadus lõppenud, sest riigikohtu halduskolleegium võttis 8. märtsil 1999. a vastu määruse 3-3-1-5-99 kohtuasjas, mis puudutas reklaamiteenuste maksustamise vaidlust. Riigikohtu halduskolleegium leidis, et reklaamiteenuse kasutajaks on üldreeglina reklaami tellijast välismaa juriidiline isik ja see toimub kohas, kus reklaamiteenuse tellija müüb oma toodangu, mida reklaamiti. Samuti leiti, et teenuse osutamine ja kasutamine saab toimuda eri kohtades.

Teisisõnu, kui välismaine juriidiline isik müüb Eestis reklaamitud kauba maha iseseisvalt Eesti filiaali kaudu, on reklaami kasutuskohaks Eesti ja teenuste maksumäär 18%. Kui välismaa juriidiline isik kaupa Eestis iseseisvalt (oma nimel) ei müü, on reklaamiteenuste kasutamiskoht välismaa ja teenuste maksumäär 0%.

Seega leidis riigikohtu poolt kinnitust tõsiasi, et maksuameti seisukoht reklaamiteenuse kasutamiskoha leidmise ja reklaamiteenuste maksustamise osas 18% käibemaksumääraga on olnud ekslik.

Autor: Ain Veide