28 märts 1999

Dividendid tagavad omanike rahulolu

Omanikud saavad firma arvel teenida kahel viisil: esiteks, tegevusmahtude kasvamisel aktsia või osa hind tõuseb ja teiseks, kui ettevõte maksab dividende.

Dividendiotsus ei sõltu ainult puhaskasumi suurusest. Arvesse tuleb võtta nii kapitali struktuur kui ka firma äriplaanid. Õige dividendipoliitikaga kindlustab tegevjuhtkond omaniku rahulolu ning oma töökohad.

Omanike eesmärgiks on kasum. Paraku ei tähenda raamatupidamislik puhaskasum alati seda, et firma on kasumlik samuti omanikele. Osanikud on rahuldatud ainult siis, kui vara toob piisavalt sisse. Ettevõtte efektiivsust hinnatakse omakapitali tootlikkuse järgi, mis peab olema võrdne või suurem etteantud tulunormist. Firma, mille omakapital on 100 miljonit ja puhaskasum 3 miljonit, toodab omanike jaoks hoopis kahjumit, sest 100 miljonit pangas hoides teeniks rohkem.

Kiirelt arenevad firmad tavaliselt dividende ei maksa, stabiliseerunud firmad seevastu jagavad kasumit aktsionäridega.

Norma dividendipoliitika tugineb sellele, et oleme pikemat aega üritanud maksta korralisi dividende kahe krooni piires aktsia kohta, millele võimaluse korral on lisandunud erakorralised dividendid. Norma tahab aktsionäridele näidata, et ta on ettevõte, kes maksab dividende.

Kuna praegu on selline olukord, et aktsia hinnast vaevalt et võitjaid on, siis selleks, et aktsionäri mingilgi moel rõõmustada, maksame dividende.

Dividendide suuruse otsustamiseks tuleb kõigepealt analüüsida ettevõtte bilanssi ja omakapitali struktuuri. Tuleb selgitada, kas on väga selgeid laiendusplaane, mis nõuavad finantseerimist. Seejärel tuleb mõelda selle peale, missuguseid finantseerimisallikaid kasutada.

Pole sugugi mõistlik alati suunata kogu kasum uutesse projektidesse, kui ettevõte on niigi ülekapitaliseeritud. Täna on Eestis veel täpselt lahti rääkimata, kumb on kallim, kas omakapital või võõrkapital.

Mitmete ettevõtete (samuti Norma) puhul võib selgelt väita, et omakapitali osatähtsus on ettevõtte varade juhtimises veel liiga suur.

Tallinna Kaubamaja oli esimene ettevõte, mis müüdi osaliselt väikeinvestoritele. Vähendamaks suurinvestori eelist oma poliitika elluviimisel väikeinvestori ees, oli Tallinna Kaubamaja ASi ostu-müügilepingus nõue, et dividendidena tuleb välja maksta vähemalt 30% ettevõtte puhaskasumist.

1995. aastal jõustunud äriseadustiku alusel ei saanud ettevõtte põhikirjas enam olla 30% nõuet. Seega ei ole seda enam ka Tallinna Kaubamaja ASi põhikirjas.

Tallinna Kaubamaja lähtub oma dividendide maksmisel omaniku omakapitali tootlikkuse taseme soovidest.

Kasumi investeerimisel uutesse projektidesse jälgime rangelt iga projekti tootlikkust. Reeglina peab see ületama omanikepoolse soovitud omakapitali tootlikkuse taseme.

Seega, kui omanik soovib omakapitali tootlikkust hoida 25% tasemel ja meil on uus projekt, mis tooks sisse 30%, siis dividendide maksmise asemel on majanduslikult arukam investeerida uude projekti.

Seeläbi tagame ettevõtte arengu ja omaniku tulu kasvu.

Dividendipoliitika lähtekohaks on kapitali struktuur ning uute projektide kvaliteet. Tegevjuhtidel on valida, kas esitada ja viia ellu uusi projekte või tagastada raha omanikele.

Väikese laenukoormusega, stabiilne firma võiks sobival määral maksta dividende, kaasates samal ajal rohkem laene (stabiilsele, väikese riskiga ettevõttele on võõrkapital odavam).

Suure laenukoormusega, stabiilne firma peaks võimalusel laene tagasi maksma. Laenukoormuse kahandamine vähendab riske ja sellest johtuvalt ka omanike tulunormi.

Laieneva või uusi projekte alustava firma dividendipoliitika sõltub projektide kapitalivajadusest ja finantseerimisvõimalustest. Kogu kasumi reinvesteerimine ei tohiks olla eesmärk omaette, tegevusmahu suurendamine peab põhinema tasuvusanalüüsil.

Võlgadest vaba, kahaneva tegevusmahuga firmas tasub juhul, kui juhtkond ei esita kvaliteetseid äriprojekte, kaaluda tegevuse lõpetamist ning vara tagastamist kreeditoridele ning omanikele.

Hetkel kuum