30 märts 1999

Allhange ja eksporditoetus pole väärsammud

Oma toodangu ekspordi osakaalu vähenemine on süvendanud arvamust, et Eesti tööstusettevõtted suudavad teha vaid allhanketöid. Allhanke tegemine olevat majanduse seisukohalt halb nende madala rentaabluse tottu (ÄP, 19.03).

Vaadates allhanketööde mahu kasvu tootmistegurite proportsioonide teooria kontekstis, on tegemist on loomuliku arenguga. Allhangete tegemisel kasutatakse külluslikku ja odavat ressurssi (meil tööjõud). Vähe aga kapitali, mis on kallis ressurss.

Ettevõte suudab allhankeid teha rohkem kui omatoodangut. See peaks korvama müügirentaabluse vajakajäägi. 25 päeva jooksul tehtav 400 000 krooni ja 5% müügirentaablusega allhange on ettevõttele kasulikum kui 30 päeva jooksul tehtav 140 000 krooni eest ja 15% müügirentaablusega omatoodang. Allhanke suurem käibe kiirus võimaldab korvata rentaabluse ja ressursside puudujäägi.

Ettevõtteid sunnivad tegelema allhangetega ka odava ja pikaaajalise laenuressursi ja oskusteabe puudus, aga ka suured omatoodangu müügi ja välisturule minekuga seotud kulud. Eksporti pidurdab ka sobiva oma toodangu puudus ja kogemuste vähesus.

Kahtlen seisukohas, et kui (oma) toodangut eksportida sooviv ettevõte ei saa pangast laenu, on ettevõte või projekt kehv. Laenamine on kahepoolne tehing. Tihti jääb laen saamata laenuandja teadmiste ja oskuste puudulikkuse tõttu. Pangast laenu saamine pole veel põhjus, mis teeb ühe ettevõtte heaks. Suur osa pankadest laenu saanud nn headest ettevõtetest on osutunud tegelikkuses kehvaks. Vastupidise näitena võib tuua nn kehvad ettevõtted, kes on saanud ressursi riigilt ja tegutsevad kasumlikult edasi.

Vaatamata madalamale rentaablusele on allhange paljudele ettevõtetele hetkel ainuke võimalus osaleda rahvusvahelises tööjaotuses. Kuni pangad pole huvitatud krediteerimast ettevõtete oma toodangu eksporti, pole valitsusel mõtet unistada ka ettevõtete oma toodangu ekspordi kasvust.

Samas on selge, et allhangete tegemine ei saa olla pikaajaline. Arvestades tööjõukulude tõusu (keskmine palk 9000 kr) on selge, et ettevõtted on sunnitud tegelema oma toodangu väljaarendamisega. Üks väljapääs, mis võimaldaks ettevõtetel kiiremini ümber orienteeruda, on riigi osalemine finantsturul ekspordikrediidi ja -garantiidega.

Ardo Hanssoni intervjuule (ÄP 25.03) lisan, et kõik Maailmapanga töötajad ei vaata riigi sekkumisele kui valele sammule. Riigi sekkumisest majandusse on põhjalikult kirjutanud Maailmapanga peaökonomist Joseph Stiglitz, kelle avaldatu ei luba küll väita, et igasugune riigi sekkumine on juba ette hukka mõistetud.

Hetkel kuum