Jüripäevaoptimism ja edasiminek

Kui rääkida majanduskasvust, on optimistide ja pessimistide osad poole aastaga põhjalikult vahetunud. Iseenesest ei ole selles head ega halba, üksnes fakt.

Toona võis optimistide klassi liigitada kahtlemata valitsuse, pessimistideks aga ettevõtjad laiemas mõttes. Ise kuulusin pigem optimistide sekka. Veel laekusid eelmiste kvartalite kaunis head numbrid, ent ettevõtlus maalis süngetes toonides tulevikustsenaariume, ja ehk isegi õigusega: Venemaa majanduslik kokkuvarisemine, pankade suured laenukahjumid, ettevõtete pankrotid jne. Äripäeva endagi tehtud prognoos käesolevaks aastaks ei tõotanud ettevõtjale midagi head.

Ent läksid ainult mõned kuud ja Saulustest said Paulused, ning vastupidi. Uus valitsus on pigem ettevaatlikult negatiivsel kursil, sarjates veidi eelmist valitsust n-ö raske pärandi pärast. Aga eks see ole loomulik. Ent minna saab ja tuleb ainult edasi.

Miljardi võrra riigieelarve kärpimine on vajalik samm. See on miljard krooni kapitalismi suunas, ehkki väga rikkad kapitalistid, nagu George Soros, räägivad juba jälle kapitalismi kriisist, aga nemad võivad.

Riigieelarve mõistlik vähendamine, kulude kokkuhoid on õiged hoolimata sellest, kas suurem eelarve tuleks täis või mitte. Isegi kui meil ülihästi läheks, ei tähenda see automaatselt, et üha suurem ja suurem osa tuleks ringi jagada. Ma ei näe mingit ohtu selles, kui elada kaheksa kuud igaks juhuks veidi kokkuhoidlikumalt. Kui ikka käibemaks ja aktsiisid ei laeku, ei saa neid ka parima tahtmise juures kulutada. Ja stabilisatsioonireserv pole samuti see koht, kust puudujäävat raha ammutada -- tuleb tunnustada valitsuse seisukohti. Jooksvad kulutused peavad olema kaetud ikkagi maksude laekumisest.

Tänase päeva optimiste tuleb otsida eelkõige ettevõtjate-börsimängurite hulgast. Millegipärast on ootused aetud kaunis kõrgeks: kes pakub tõusuks 30%, kes 50%, kes lausa mitmetes kordades (see viimane oli, tõsi küll, välisekspert).

Kaunis julgelt prognoositakse ka üksikute aktsiate tõusvaid hindu -- tegevus, mis oli selgelt omane 1997. aastale.

Tõusu indikaatorina viidatakse tavaliselt kahele asjaolule: laenuintresside järsule langusele ja kinnisvarahindade püsimisele. Kinnisvarahindade langust, seda vaieldamatult negatiivset tendentsi, mis näiteks Soome pangad põhja viis, pole Eestis tõesti aset leidnud. Ent miks?

Laenuintresside üsnagi ootamatul langusel ja kinnisvarahindadel võib olla teinegi seos. Kuivõrd suur osa pangalaene on tagatud kinnisvaraga, on pangad eluliselt huvitatud kinnisvarahindade püsimisest. Lisaks on pankadel endil kõvasti kinnisvara käes -- kõik need kesklinna uusehitised.

Püstitaksin hüpoteesi, et enamik alandatud intressiga uutest laenudest on läinud kinnisvarasse, et nii pidurdada võimalikku hinnalangust nimetatud sektoris.

Eesti Panga statistika järgi on kinnisvara-, üürimis- ja äriteenindusele antud pangalaenud suurenenud 10,8 protsendilt eelmise aasta detsembris 20,4 protsendini selle aasta veebruaris. Absoluutarvudes on toimunud kasv 2,1 miljardilt kroonilt 4,0 miljardile kroonile, ja tegemist on ainult juriidiliste isikutega. Kinnisvara soetamisele, üürimisele ja teenindamisele on pangad ootamatult eraldanud 1,9 miljardit krooni rohkem. Kas siit ei tuleks otsida ka põhjust, miks kinnisvarahinnad ei lange(nud)?

Kui hüpotees on õige, kas siis ei peitu hindade upitamises ohu märk? Midagi samalaadset juhtus pankade abiga mitmekordselt repotatud väärtpaberituruga.

Jüripäeval valitsenud ikka rõõmus elevus: tehtud uusi töölepinguid ja kolitud ühest kohast teise. Tänapäeval oleks selle nimeks mõõdukas majanduslik optimism.

Autor: Mati Feldmann