Sisseprogrammeeritud pankrot või...

Eesti turvaturu üldist olukorda kirjeldades kasutatakse viimasel ajal üha sagedamini mõisteid «dumping», «hinnasõda» ja isegi «vennatapusõda». Üks väljaanne ütles isegi otse, et «majanduslik mõtlemine on ununenud».

Jutt jumala õige. Ehkki turvafirmade arv on ühendamiste ja ostmiste läbi kahanenud ja vähegi tõsisemaid tegijaid on jäänud turule alla kümne, ei ole ebaterve konkurentsi elemendid kuhugi kadunud.

Autoritel on õigus, et mitmedki turvafirmad on oma tegevusse sisuliselt sisse programmeerinud pankroti, saabugu see siis varem või hiljem. Samas jätkub aga neidki, kelle «äriidee» seisneb riigimaksudest kõrvalehoidmises. Paraku tegutsevad nad seni karistamatult.

Eestis ei ole avalik arvamus veel jõudnud riigivõlglaste üksmeelse hukkamõistmiseni. Isegi litsentseerijad, klientidest rääkimata, ei viibuta tõsiselt näppu «äritegelaste» suunas, kes maksudest kõrvale hiilides lasevad liugu riigi, s.t maksumaksja kulul. Seega ka nende kulul, kes ise turvateenuseid üldse ei tarvita.

Selline olukord võimaldab ka kliente jätkuvalt petta, et neid ainult iseenda firmale n-ö ära rääkida. Eesmärk on turuosa mehaaniline kasvatamine, samal ajal kui iga normaalse äritegevuse alus peaks olema kasumi teenimine.

8. juuni ÄPst võis lugeda näpunäiteid, mille alusel peaks inimene endale turvafirmat valima. Muu hulgas oli kirjas näiteks väide, et korralikul turvafirmal on vähemalt üks kaheliikmeline patrullekipaazh iga 70--120 tehnilise valve objekti kohta. Paraku ei kinnita seda isegi kõige pealiskaudsem majanduslik arvestus.

Kui tehnilise valve keskmine hind objekti kohta on 600 krooni ja ühe kahemehelise ekipaazhi otsene ülalpidamiskulu kuus küünib vähemalt Tallinnas 80 000 kroonini, siis ei ole näha, kust peaks tulema kasum, kui riigimaksud on ausalt tasutud ja töötajatele ümbrikupalka ei maksta.

Väita, et kui firmal on rikkad omanikud, siis võivad need ju alati raha juurde visata, on enam kui naiivne. Milline normaalne ärimees maksaks pidevalt peale võimaluse eest väikeettevõtet omada?

Aga tean Tallinnas ka sellist turvafirmat, millel on tema enda väitel 60 objekti ja kolm ekipaazhi! Igakuine otsene miinus peaks loogiliselt võttes ulatuma üle 200 000 krooni...

Turvafirma usaldusväärsust ei määra sellised naiivsed kriteeriumid, vaid kogemus ja süsteemsus. Ja ükskõik millise turvafirma tuleviku määrab lõpuks tema äritegevuse majanduslik edukus, valmisolek investeerida pidevalt uuenevatesse telekommunikatsioonisüsteemidesse.

Pankrotimeistrid ja maksupetturid hääbuvad ükskord niikuinii. See juhtub seda rutem, mida kiiremini ka laiem avalikkus eraldab terad sõkaldest, turutegijad turusolkijatest.