1 juuli 1999

Laari kahvatu 100

Eestis on vaid kolm valitsust püsinud võimul üle kahe aasta. Nelja valitsuse iga on aga olnud lühem kui sada päeva. Järelikult on sada päeva valitsemist pikk aeg. Kui taasiseseisvunud Eestis kabineti eesotsas järjest kõige kauem püsinud peaminister Mart Laar tahab praeguse valitsusega oma eelmist saavutust -- 2 aastat ja 18 päeva -- korrata, on üle kaheksandiku ajast juba möödas. Ja kui valitsusel peaks õnnestuma korraliste valimisteni püsida, on kulunud üle viieteistkümnendiku.

Kas tehtud on ka kaheksandik või viieteistkümnendik tegudest? Ja mis teod need on?

Kui otsustada valitsuse sajale päevale pühendatud ministrite ennastkiitvate artiklite ja intervjuude järgi, on tulemus tähelepanu äratav. Kui mõõta tulemuslikkust valitsuse esitatud eelnõudega, on resultaat kahvatu -- neist on riigikogu seaduseks vormistanud vaid 19, sh loomataudi tõrje seadus, Riigi Teataja seadus ning lämmatavate, mürgiste või neile sarnanevate gaaside ja bakterioloogiliste vahendite sõjas tarvitamise keelu kohta käiva protokolli kinnitamise seaduse muutmise seadus.

Järjepidevusest lugu pidades ja eelkäijatesse vähem üleolevalt suhtudes võinuks Laari valitsuse sadat päeva kaunistada hoopis suurem seadusandlik aktiivsus. Kuid eelmise valitsuse 22. märtsil n-ö testamendina esitatud 32 eelnõust võttis uus 25 tagasi, sh Eesti teadusstrateegia, regionaalarengu strateegia, avaliku haldamise arendamise alused, ringhäälinguseadus, kohaliku omavalitsuse seadus. Ma ei arva, et uus valitsus peab kõik eelmise eelnõud menetlusse jätma, kuid 100 päevaga jõudnuks olulisemad kriitiliselt läbi vaadata, oma seisukohtadest lähtudes ümber töötada ja riigikogule esitada.

Erakondlikkus ja riigimehelikkus on mõisted, mille vahekorra üle peaksid juurdlema kõik vastutustundlikud poliitikud. Üritades investeeringuid ka Tallinnas ja Tallinna lähiümbruses tulumaksust vabastada, käitub Reformierakond küll erakondlikult, kuid mitte riigimehelikult, sest unustab, et eelmine valitsus on investeeringud väljaspool Tallinna juba tulumaksust vabastanud. Ei saa ju riigimehelikuks pidada nende ettevõtjate petmist, kes uskusid seaduste ja põhimõtete järjepidevust ning tulumaksuvabastuse lootuses just väljapoole Tallinna investeerisid, kus olud ja infrastruktuur tunduvalt tagasihoidlikumad kui pealinnas. Regionaalpoliitilistest kaalutlustest aga eelmine valitsus otsust tehes just lähtuski.

Kui valitsuse seadusandlikku tegevust iseloomustab loidus, siis personalipoliitilist põhimõtet «oma mehed pukki» realiseeritakse tormakalt. Kas uued kantslerid eelkäijaist asjatundlikumad ja töökamad on, näitab aeg. Et aga oma mehe ametissepanekuks hakatakse seadusi muutma, institutsiooni (Keskkonnafondi) likvideerima ja uut asutama, oli ebameeldiv ootamatus. Tahaks loota, et Eesti Televisiooni peadirektori ümber toimuval ei ole poliitilist tausta ning jutud sadama, raudtee, posti ja televisiooni ülevõtmisest on pahatahtlike nali.

Rahvas ootab, et tema valitud võim tuleks talle lähemale. Ka kolmikliidu koalitsioonilepe peab järgmisel neljal aastal Eesti üheks olulisemaks ülesandeks vähendada kodanike võõrandumist oma riigist. Lisaeelarve menetlemise käik riigikogus aga hoopis süvendas võimu võõraks muutumist.

Teleülekannete kaudu vahendatud etendusest riigikogus ei võitnud koalitsioon ega opositsioon, küll kaotas Eesti poliitika ja poliitikud. Tagantjärele vastastikuste süüdistustega asja ei paranda. Kui valitsusliit loobunuks keskerakondlikust hoiakust, et vaid tema teab lahendusi, ja arutanuks sisuliselt kompromissvariante, poleks kurja vastasseisu tekkinud.

Opositsioonis on tolerantseid inimesi ja konstruktiivseid poliitilisi jõude, kes olukorra keerukust mõistes soovisid pakkuda arukaid kokkuleppeid, mitu neist leidsid mõistmist ka võimuerakondade poliitikute seas. Otsused langetati aga mujal. Ja need otsused olid jäigad.

End opositsiooni määratlenud fraktsiooni esimehena ei saa ma valitsust kiita, valitsus pole selleks põhjust andnud. Usun siiski Eestile edu toonud majanduspoliitiliste printsiipide jätkamist ka Laari valitsuse poolt. Selles osas pole mul valitsusele etteheiteid. Rahandusministri avaldusi stabiliseerimisreservi võimaliku kasutamise kohta eelarveprobleemide lahendamiseks kannan suurest tööpingest tekkinud väsimuse arvele ja loodan, et valitsus ja koalitsiooninõukogu jäävad siin kindlameelseks.

Autor: Mart Siimann

Hetkel kuum