Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Soots ajab kahte äri
Mitu jõusööda- ja viljaäris juhtivatel kohtadel töötavat inimest on väitnud, et Viljandis mineraalsööda tootmisega tegeleva OÜ Feedline üks osanikke on Ago Soots. Soots ise eitab seda kategooriliselt. Tema väitel kuulub ta ainult nimetatud erafirma juhatusse.
«Minu roll firma juhatuses on anda kasulikku nõu,» seletab Soots eraäri kohta. Küsimusele, kas ta saab juhatuse liikme tasu, vastab Soots esimese hooga, et kui dividende makstakse, siis saab. Märkuse peale, et dividende saavad vaid omanikud, lisab Soots: «Kui firmal läheb hästi, saab ka juhatuse liige rohkem tasu.»
Äriregister annab OÜ Feedline ühe osanikuna Ago Sootsi nime. Peale tema on juba kaks aastat tagasi loodud firma osanikud äriregistri andmetel Andres Hellenurme, Kiur Saluveer, Jüri Kallakas ja Aleksandr Kozõrenko.
Saluveer, Kallakas ja Kozõrenko erastasid kolm aastat tagasi ASi Viljandi Viljasalv, millest on tänaseks saanud Eesti suurim jõusöödatootja. OÜ Feedline tegutseb just Viljandi Viljasalve territooriumil.
Feedline'i asutajatest peetakse põhifiguuriks ettevõtte direktorit Andres Hellenurmet. Mitmed söödaäris tegutsevad isikud väidavad, et Väike-Maarja mineraalsöötadega tegelevast firmast Aico Agro lahkudes võttis Hellenurme uude firmasse kaasa suure osa kogutud oskusteabest.
Hellenurmel on samuti 7protsendiline osalus osaühingus Eesti Söödauurimiskeskus.
«Ma ei näe selles konflikti, et kuulun eraettevõtte Feedline juhatusse,» ütleb Ago Soots. «Äriseaduse kohaselt pole mul piiranguid.»
Soots peab enda tugevaks argumendiks, et riigile kuuluva Eesti Viljasalve ja Feedline'i äritegevus ei kattu. «Eesti Viljasalv pole kunagi mineraalseid lisandeid ostnud, sest me ei tooda jõusööta,» teatab Soots.
Samas ei välista riikliku firma juht, et nõudluse suurenedes võib ka Eesti Viljasalv hakata jõusööta tootma. Aprillis sai riigi viljasalv võlgade katteks tagasi Tallinna Viljasalve elevaatori ja mittetöötava jõusöödatehase.
Paar aastat tagasi algatas Eesti Viljasalv Tallinna Viljasalve suhtes pankrotimenetluse, nõudes tasumata võlga üle 6 miljoni krooni ulatuses. «Pankrotimenetlus rauges tänavu kevadel,» räägib Ago Soots. «Erastamisagentuur ja Tallinna Viljasalve omanik, TÜ Nisuveski leidsid, et meile võiks võla katteks anda elevaatori.» Koos elevaatoriga sai Eesti Viljasalv ka jõusöödatehase omanikuks, mis on paar aastat seisnud.
Põllumajandusminister Ivari Padar tunnistab, et kuuleb Sootsi osalemisest OÜs Feedline esimest korda. «Pole saja päeva jooksul jõudnud veel kõike põhjalikult luubi alla võtta,» vabandab ta.
Padar on ise kuulunud Eesti Viljasalve eelkäija RE Riigi Viljasalv nõukogusse. Praegu täidab minister Eesti Viljasalve aktsionäride üldkoosoleku funktsiooni.
Padar lubab, et kui Sootsi puhul on tegemist pädevuse ületamisega, võtab ta ette karmid meetmed. Padari kinnitusel on põllumajandusministeeriumil kavas lähemal ajal välja vahetada osa Eesti Viljasalve nõukogu liikmetest.
Riigi kontroll riikliku viljasalve üle on piiratud. Äriseadustiku kohaselt kontrollib eraõiguslikku äriühingut Eesti Viljasalv ettevõtte neljaliikmeline nõukogu.
Ago Sootsi sõnul kontrollib riigikontroll Eesti Viljasalve vaid riigireservi osas. «Meie põhikirjalist õigust -- tegeleda teravilja ja teraviljasaaduste äriga -- ei kontrolli riigi poolt keegi,» lausub Soots.
Sootsi sõnul pole kontrollimise järgi ka vajadust, sest riigieelarvest saab Eesti Viljasalv raha vaid riigireservi soetamiseks.
Möödunud aastal teenis Eesti Viljasalv 50 miljoni krooni suuruse käibe juures ligi kaks miljonit krooni kasumit.
Soots kurdab, et Eesti Viljasalv pole juba mitu aastat etendanud kohalikus viljaäris peamist rolli. «Sellest on kahju,» tunnistab ta.
Sootsi sõnul tegelevad Eestis vilja ja teraviljasaaduste müümisega peamiselt impordile spetsialiseerunud firmad. Soja?roti importijad kurdavad aga, et riigi veterinaaria- ja toiduinspektsioon on teinud takistusi ?roti maaletoomisel, eelistades Eesti Viljasalve sisseveetud sama söödakomponenti.
Viimati piiras veterinaaria- ja toiduinspektsiooni piiriteenistus soja?roti importi eelmise aasta novembris. Piiriteenistuse peadirektori Ago Pärteli ringkirjaga lubati ?roti importi vaid tingimusel, et soja on varutud ja töödeldud piirkonnas, kus ei ole viimase aasta jooksul registreeritud teatud taimehaigusi.
Veterinaariainspektsiooni piirangud tabasid soja?roti importijaid nende endi väitel ootamatult. Selle jõusöödakomponendi ajutist nappust ruttas leevendama Ago Sootsi juhitav Eesti Viljasalv.
Riigiosalusega firma laevalastiga kaasas käinud sertifikaatidel olid vajalikud templid kohe olemas. Jõusöödatehased kirusid Eesti Viljasalve ettemaksu tingimusi, kuid olid sunnitud vajalikku söödalisandit ostma.
Ago Pärteli sõnul pole veterinaariainspektsioonil põhjust eelistada ühte maaletoojat teistele. «Oleme kehtestanud oma suhteliselt ranged nõuded kõigi jaoks,» väidab Pärtel.
Taudiohtlikkuse tõttu ei tohi praegu riiki sisse tuua töödeldud soja?rotti näiteks otse Argentinast, kuid on lubatud importida ?rotti, mis on Argentinast pärinevast sojaoast pressitud Hollandis. Sealt pärinebki söödalisand, mida vahendab Eesti Viljasalv.
Ago Sootsi väitel pole Eesti Viljasalve pärast kunagi piiranguid tehtud. Tema kinnitusel läks ka riiklikul viljasalvel eelmise aasta lõpus mitu head äritehingut Argentina soja?roti keelu tõttu vett vedama.
Sojaoast õli väljapressimise jääkprodukt ?rott on söödakomponentidest parim proteiiniallikas hinna ja kvaliteedi suhte poolest. Soja?roti hind kujuneb Euroopa börsil.
Tonn soja?rotti maksab Euroopa sadamates umbes 150 USA dollarit (2300 krooni). Eestis küsitakse soja?roti tonni eest umbes 3000 krooni.
Vilja- ja jõusöödaäriga tegelevates ringkondades on juba mõnda aega vahetatud mõtteid selle üle, miks pole riik lugenud teravilja, loomasööta ja jahu strateegiliseks kaubaks, mis peab olema väga täpse riikliku kontrolli all.
Poliitikute seas liikunud plaan erastada AS Eesti Viljasalv on praegu soikunud. Ago Sootsi sõnul on tal ükskõik, kas Eesti Viljasalv erastatakse või mitte. «Peaasi, et tööd saab,» lausub ta.