20 juuli 1999

Kvaliteedist ja pensionisüsteemi reformist

Enne kui hakata rakendama kohustuslikku pensionikindlustust, tuleb korrektselt lõpetada pensionikindlustuse nn III sammas ehk vabatahtlik pensionikindlustus. Kui täna on maksusoodustus pensionikindlustuse tegemiseks üksikisikutele, siis tuleb samasugune võimalus -- nii on see kõigis arenenud riikides -- anda ka tööandjatele. See tähendab, et kui tööandja teeb töötaja kasuks pensionikindlustuslepingu või ostab pensionifondi osakuid, siis seda ei käsitleta erisoodustusena, vaid vabastatakse täiendavast tulumaksust. Muide, Lätis töötab selline süsteem edukalt.

Enamgi veel, siin peitub võimalus mõistlikult lahendada sooduspensionide probleem, sest tulumaksust vabastamisele võib lisada ka osalise sotsiaalmaksust vabastamise. Sotsiaalmaksust vabastamise võib siduda töötingimustega ettevõttes. Teisisõnu -- jälgides sotsiaalse õigluse põhimõtteid, eripensionide või erisoodustuste koormust, jaotatakse sotsiaalmaks tootja ja tarbija vahel.

Teiseks tuleb tunnistada, et pensionifondide seadus ei sisalda neid elemente, mis reeglina on pensionifondide tunnusteks. Näiteks ei saa selgust, kuidas inimesed saaksid fondist kätte raha eluaegse pensionina nii, et vahepeal ei tekiks kiusatust seda korraga ära kulutada. Või kui räägime perekesksest ideoloogiast, siis kuidas tagada näiteks toitjakaotuspensioni, kuidas käituda vahepealse võimaliku invaliidistumise puhul jne. Seega on pensionifondide seaduse kohendamine kohustuslik eeltingimus mistahes järgmise sammu sooritamisel.

Vabatahtlik kindlustamine või fondiosakute soetamine on hädavajalik eelnev kogemus kohustusliku süsteemi käivitamisel. Pensioniressursi haldamine, personaalsete arvete pidamine, usaldusväärsuse tagamine on kategooriad, mida ei saa poliitiliste otsustega kohustada ega tagada.

Kolmandaks tuleb veidi mõelda, mida toob kaasa elanikkonna vananemine. Kas prioriteetne probleem on avaliku ressursi vähenemine riiklikeks rahalisteks sotsiaalkindlustushüvitisteks (pensionid, lastetoetused, tööpuudus, kutsehaigused) või vajab vananev elanikkond mingeid teisi avalikke teenuseid veelgi enam? Julgen väita, et tulevikus pole meil peamine probleem avaliku ressursi puudumine pensionide maksmiseks, vaid ressursi leidmine tervishoiuteenuste osutamiseks vanuritele ja tööealisele, kuid töövõimetule elanikkonnale. Nende tervishoid on märkimisväärselt kallis.

Kui selline ennustus peaks osutuma tõeks, siis peab tegelema ikkagi sotsiaalkindlustusliku süsteemiga tervikuna, mitte üksikküsimustega. Vaieldamatult tuleb pensionisüsteemi edasi arendada, kuid on vaja ka varasemad poliitilised otsused käivitada ja kvaliteetselt ellu viia.

Hetkel kuum