Kaja Koovit • 29. juuli 1999 kell 22:00

Pandimaja on kui kehva aja raviasutus

Juhul kui inimesel tekib olukord, kus hädasti sularaha tarvis, ei olegi tal kuskile mujale minna, sest pangad ei võta meie kliente jutule, räägib Mägi. 500 krooni ei hakka ju ükski pank laenama. Panga jaoks on tarvis palgatõendit ning teisi lugematuid garantiisid. Pandimajas saab raha tagatise vastu kohe kätte.

Ettevõtteregistri andmetel tegutseb Eestis 60 pandimaja, nendest üle poole Tallinnas.

Enamik Eesti pandimaju tegeleb pisipandiga ehk võtab vastu kuldehteid, elektroonikat, kodutehnikat, kristalli. Kõige rohkem tuuakse kulda. Arvestada tuleb sellega, et pandimajas maksab gramm kulda 72 krooni, samuti ei huvita kedagi ehtel olevad vääriskivid, sest nende ehtsust ei suudeta määrata. Olgu sõrmusel või kõige kallimad teemandid, raha saab selle eest kulla kaalu järgi.

Pandimajade laenuintresse hindab Mägi panga pakutavatest 2-3 korda kõrgemateks, kuid ka raha on seal hoopis teise hinnaga. Pandimajadel tuleb erinevalt pankadest maksta laenukasumite pealt käibemaksu. Millised need kasumid ja kuukäibed on, ei taha selles äris tegutsejad öelda.

Mägi sõnul sõlmitakse nende majas keskmiselt 600 laenulepingut kuus ning levinum väljalaenatav summa jääb 200--300 krooni piirimaile. Võrumaa pandimajas sõlmitakse selle omaniku Heikki Neeringu sõnul 70 lepingu ringis kuus ning laenusummad on Tallinnaga samas suurusjärgus.

Laenusummalt tuleb lombardites maksta intressi vähemalt 15% kuus. Tavapäraselt tuleb laenajale loovutada protsent laenusummast.

Pandimajad on reeglina nõus laenu andma vaid kolmandiku ulatuses esemete turuväärtusest. Ja kõiki asju ei võetagi vastu. Tallinna erinevatele pandimajadele pakutud viis kuud tagasi 1700 krooni eest ostetud Tissot' kella eest ei ole keegi nõus üle 200 krooni välja käima. Ja sedagi mitte igal pool. Jõgeval asuva Leico Finants OÜ juhataja Andrus Leiten lubab telefonitsi, et juhul kui dokumendid on olemas ja garantiiaeg kehtib, võib isegi 300 krooni välja pigistada.

Väike-Ameerika tänava pandimajas selgitab töötaja, et tavaliselt tuuakse kelli neile juhul, kui inimesel on linnas näiteks rahakott ära varastatud ja bussiraha pole kusagilt võtta. Hiljem ostetakse pandimajja jäetud ajanäitaja reeglina välja.

Mõnes kontoris kõlbab tagatiseks ka maa ja kinnisvara, aga sellega tegelemiseks peab firmal olema kasutada juba rohkem raha.

Eesti inimesel ei ole enam tagatisi ja meie juurde tullakse üha vähem, räägib Tallinnas ka kinnisvara, maa ja metsa vastu laenu andmisega tegeleva Loviise OÜ tegevdirektor Tarmo Vahtras. «Võib küll arvata, et pandimajad suplevad kullas, aga meiegi äri käekäik käib sarnaselt muu majandusega -- kui langeb mujal, langeb ka meil,» püüab ta kummutada levinud arvamust.

Tartu firma Raakel OÜ tundmatuks jääda eelistanud naistöötaja möönab, et majanduslangus on nende uksele koputajate arvu suurendanud ning klientide hulka on jõudnud nii mitmedki lugupeetud ärimehed.

Mägi tunnistab samuti, et tema klientidest saaks vägagi värvika nimekirja, kust riigikogu liikmedki ei puudu. Klientide nimesid ei ole pandimaja omanikelt mõtet pärida, sest kliendisaladus on püha.

«Inimene tuleb meie poole abi otsima ja teda tuleb aidata,» räägib Mägi, tunnistades küll, et tema inimlik suhtumine pole tingitud mitte uskumatult toredatest isiksuseomadustest, vaid soovist oma äri ka edaspidi ajada.

Pandimajadel on reeglina välja kujunenud oma püsikliendid, kellele ka soodsamaid laenutingimusi pakutakse. Nagu pangaski väga headele klientidele, kelle taust ja maksevõime on teada.

Pandimajas tuleb olla väga hea psühholoog, mõistmaks, millise inimesega on tegemist ja kuidas talle läheneda. Ja viimast ei maksa taga ajada, sest sellega langeb pandimaja maine.

Lombardite omanikud ei ole huvitatud, et panditud vara neile kätte jääks, mistõttu kliendile lähenetakse paindlikult ning laenutähtaja möödudes saab sõlmitud lepinguid pikendada. Kui näiteks panditud korterit enam välja osta ei suudeta, pakub Mägi inimesele võimalust ise sellele ostja leida. «Korterist on ta nagunii ilma, aga sellise võimaluse puhul tuleb ta pärast mind tänama,» meenutab Mägi üht juhtumit.

Tagatiseks panditud asjadest jääb pandimajadesse umbes kümnendik. Kriitilisemad ajad on sügisel, oktoobrikuu paiku. Kui lapsed kooli lähevad, on ka pandimaja külastajaid rohkem ja kuu aja pärast ei jõuta asju välja osta, selgitab Neering tavapärast äris valitsevat sesoonsust.

Kui Tallinnas liigub pandimajades kuuldavasti ka varastatud kraami, siis Võrus ja Jõgeval sellega probleeme ei ole. Võru on väike koht, kõik tunnevad kõiki ja selline asi tuleks kohe välja, arvab Neering. Leiteni sõnul ei ole ükski varas nii rumal, et tuleb väikelinnas oma passiga lepingut sõlmima. «Pealinnas on kindlasti rohkem anonüümsust,» lisab ta.

Vt. ka Läbilõige mõnede pandimajade laenutingimustest

Hetkel kuum