Põhimõtteliselt olen Hardo Pajula öelduga nõus, tegemist on loogilise stsenaariumiga. Need tendentsid avaldusid juba eelmisel aastal, kui pangad sekkusid mitme firma, näiteks Pennu juhtimisse. Tänu sellele, et Eesti majandus on mahult pisike, võib sellist arengut pidada paratamatuks. Samas kaasnevad sellega ka teatud ohud.
Kõige suuremaks ohuks ja miinuseks on see, et majanduslik võim liialt kontsentreerub.
Pangad on juba praegu kontsentreerunud, sest kaks suurt omavad ligikaudu 80 protsenti pangandusturust. Kui nüüd reaalsektori firmad lähevad samuti kahe rühmituse kontrolli alla, siis annab see liiga monopoolse ja liiga kontsentreeritud majandusliku võimu.
Välisinvesteeringud võivad pankade mõju vähendada, kuid mitte olulisel määral. Välisinvestoreid huvitavad ikkagi sellised firmad, mis on juba oma koha leidnud ja näidanud ennast tugevana. Kahtlases finantsseisus olevat ettevõtet ei tule välisinvestor üle võtma.
Mina sellist tulevikuperspektiivi Eesti majanduses ei näe. Hansapank ja Ühispank jäävad ikkagi jaepangaks, kes pakuvad kõige elementaarsemat raha ostu ja müüki. Investeerimispangandus läheb Eestis suurtest jaepankadest välja. Arvan, et arenetakse pigem selles suunas.
See on tõsi, et Deutche Bank oli kõige suurem tööstusettevõte Saksamaal ja võibolla on ka veel praegu. Samas on Saksa pangad mitmeid olulisi osalusi juba maha müünud.
Eestis on vähe selliseid ettevõtteid, kus pangad omavad olulist sõnaõigust. Ma mõtlen hästi töötavaid ettevõtteid.
Loomulikult, kus on tekkinud totaalsed probleemid ja on näha, et laenuraha tagasi ei tule, siis pangad sekkuvad.
Kui majandus kasvama ei hakka, siis võib selliseid probleemseid ettevõtteid tekkida rohkem ja pangad on sunnitud ettevõtetesse sisse minema. Kui selline areng toimub, siis on see lühiajaline, sest pangad üritavad ettevõtete ülevõtmist vältida.
Ettevõtetes suurte osaluste omandamisega kaasnevad märkimisväärselt suuremad riskid. Minu arvates on Ühispanga ja Hansapanga omanike eesmärk teenida stabiilset ja kindlat tulu.