Sirje Rank • 5 august 1999

Rallist alkoholiärisse

«Minu puhul on need kaks otseselt seotud,» räägib Nylund, kes omal ajal on sõidukogemusi jaganud Vormel 1-l kihutavatele Mika Häkkinenile ja Mika Salole.

«Just Finlandia vodka reklaamvärvides rallit sõites sain ettepaneku tulla firmasse ekspordidirektoriks.»

«Uue margi turuletoomine oli paras julgustükk. Alkoholiäris on edulootust ühel juhul tuhandest,» jätkab Nylund ralliteemast üle libisedes, «ja Finlandial oli õnne.»

Peale õnne oli ka aasta reklaamieelarve kümme aastat järjest 40 miljonit Soome marka.

«Kui võtad pudeli kätte, siis kõige väärtuslikum osa selles polegi sisu, vaid etikett,» vangutab Christer Nylund pead, nagu oleks talgi raske väikese paberitüki väärtust uskuda.

Just sellele äratundmisele on oma arengustrateegia üles ehitanud Nylundi praegune tööandja Pernod Ricard, kes sõna otseses mõttes «kollektsioneerib» (loe: ostab üles) tuntud alkoholimarke. Mõte on selles, et osta kohalikul turul tugev mark ning kasutada seda siis kui Trooja hobust oma teiste toodete turule toomiseks, selgitab Nylund.

Viimastena lisandusid Jerevani bränditehas, mis omab Armeenia kõige tuntumat Ararati kaubamärki, ja prestiizhikaim Gruusia veinide tootja GWS.

Nylund lubab, et tänu neile ostudele jõuavad Eesti turule tagasi nii armastatud Armeenia brändid kui ka ehtsad Gruusia veinid. Praegu ringleb turul palju «libakaupa», millel pole Gruusiaga muud seost kui väidetav valmistamismeetod.

«Mis asi on meetod? Õige toote jaoks on kõigepealt vaja Gruusias küpsenud viinamarju!» räägib Nylund, kelle firmas vastutab piirkonna veinide kvaliteedi eest Gruusia viimase kuninga poeg, kroonprints Gueorgui Mkheidze.

Ka kaupluse Kristallkümmel juhataja Ago Tamme tõdeb, et väljaspool Gruusiat villitud veinid on turu ära rikkunud. «Lisaks Ungarile ja teistele veinimaadele tuleb osa Gruusia veine lausa Leningardi oblastist,» räägib Tamme.

Peale Armeenia brändide ja Gruusia veinide on firma Ida-Euroopast oma joogikaardile lisanud T?ehhi rahvuslikööri Becherovka, Poola kanged napsud Wyborowa ja Zubrowka ning Ungari Kavari veinid. Vene turu jaoks on Altai vodka ja alkoholimüügi litsents number üks.

Christer Nylund ei välista, et kunagi võib Pernod Ricard huvi tunda ka mõne Eesti alkoholimargi vastu, ehkki möönab, et siinne turg on ikka väga väike. Aastas juuakse Eestis ära 13 miljonit liitrit kanget alkoholi, samas kui kõrval asuv Vene turg neelab 3 miljardit liitrit.

Kontserni kollektsiooni pärliteks on praegu lõviosa Iiri viskimarkidest ning müügihitiks kujunenud Uue Maailma (Austraalia, Uus-Meremaa, T?iili, Uruguai, Argentiina jne) veinid, mis on ka Eestis viimasel ajal popiks saanud.

«Nende veinide puhul on hinna ja kvaliteedi suhe tihti parem kui Prantsuse ja Hispaania veinidel,» räägib GPR Eesti müügijuht Rein Aksalu. «Prantsuse veinil kergitab hinda juba see, et tegemist on Prantsuse veiniga.»

Lisaks kohalikele ostavad Eestis palju alkoholi ka turistid, kes vastavalt oma motole «vett koju ei vii» eelistavad kangemaid jooke. Statistika järgi kulutab päevaks Eestisse saabuv Soome turist siin keskmiselt 1200 marka, ööbimisega 2000 marka.

«Jah, kui ma hommikul Soomest tulin, oli laev tungil täis,» räägib Nylund. «See on ärile hea.»

Alkoholiturismi ohjamiseks kehtestatud 20 tunni piirang talle muret ei tee ning selle põhjuseks toodud rahva tervise kaitse paneb Nylundi muigama. «Kas teate, kui palju Soome riigi maksutuludest tuleb alkoholist? 10 protsenti.»

Tervisele on maksupoliitika efekt tema sõnul hoopis vastupidine. Mida kõrgemad on maksud, seda suuremaks kasvab salaalkoholi osa. «Vaadake, et teil ei tekiks samasugust olukorda,» hoiatab ta.

Sellest ajast, mil Christer Nylund 20 aastat tagasi Lenfintorgi vahendusel Finlandia vodkat Liviko piirituse vastu Nõukogude Liitu tõi, on alkoholipoliitika Eestis täielikult muutunud.

«Eesti praegune alkoholipoliitika on väga liberaalne,» kiidab Nylund. «Skandinaavias ei tuleks alkoholi kaupluses degusteerimine kõne allagi.»

Ehkki Eestis ostetakse alkoholi praegu rohkem hinna kui margi järgi, usub Nylund, et tulevikku on just tunnustatud margitoodetel. Eriti siis, kui Eesti Euroopa Liitu jõuab.

«Need ajad, kus peamine äritegemine seisnes odavalt ostmises ja kallimalt müümises, on varsti läbi,» arvab Christer Nylund.

Euroopa kogemustele tuginedes ennustab ta, et edaspidi hakkavad Eesti alkoholiturul müügiga tegelema peamiselt hulgifirmad. Sellest funktsioonist vabanenud maaletoojad ja esindused saavad senisest rohkem keskenduda oma toodete tutvustamisele ja kaubamarkide kinnistamisele.

Siis ehk saavad tuttavamaks ka firmale nime andnud aniisiviinad Pernod ja Ricard, mida Eesti turg seni veel tunnustanud ei ole.

Firma ühel asutajal Poul Ricardil läks kodugaraazhist alanud aniisiviinaäri aga sedavõrd hästi, et mees võis Les Embiez' saarele rajada isikliku vormeliraja. Ette jäänud mäetipp saeti maha ning kasutati saare laiendamiseks.

«Selline mees oli Poul Ricard,» kõneleb Christer Nylund vaimustusega.

Oma rallikirge rahuldab Christer Nylund praegu 1957. aastal ehitatud Morgani ralliautol, mis vanusest hoolimata võtab välja kuni 170 km tunnis, ning Porsche 911 Cabriol, mis on eelmisest tunduvalt kaasaegsem sõiduriist.

Tööalaselt on Nylundi järgmine eesmärk Leedu. Pernod Ricard on olemas Eestis ja Lätis, kuid Leetu minekut on seni takistanud 100 000 USA dollarit maksev litsents.

«Nõue on diskrimineeriv ja sellepärast pole me litsentsi ostnud. Õnneks hakkab valitsuse poliitika muutuma,» märgib Nylund.

Hetkel kuum