Et tänases hinnasõjas ellu jääda, nõuavad tippjuhid tiimidelt järjest enam ja enam efektiivsust. Samas on tiimid sageli üksi jäetud, kuna organisatsioonidel puudub läbitöötatud strateegia. Tippjuhtidel on küll ette näidata strateegia dokument, kuid paraku pole nad piisavalt vaeva näinud, et see igapäevaeluga otseselt seostuks. Strateegia loomise ja elluviimise lahknevustest enamlevinumad on neli juhtumit.
I juhtum: visioon ja strateegia on ähmased. Selle põhjuseks on 1) strateegiliste punktide omavaheline haakumatus, 2) liigne abstraktsus või 3) võtmeisikute konsensuse puudumine. Selle vältimiseks tuleb kaasata strateegia väljatöötamise algetappi piiratud arv inimesi ja edasise konsensuse saavutamiseks teha tiimitööd kõikidel tasanditel.
II juhtum: strateegia pole seotud igapäevatöö eesmärkidega. Siin on tegemist vajakajäämisega personaliarenduse valdkonnas. Nimelt tuleb organisatsiooni strateegiast lähtuvalt kirjutada mõõdetavad aasta- ja kuueesmärgid igale tiimile ja töötajale. Eesmärkide saavutamine tuleb siduda tulemustasuga.
III juhtum: strateegia elluviimine pole seotud organisatsiooni pika- ja lühiajaliste rahaliste ressursside jaotusega. Selle probleemi põhjuseks on prioriteetide puudumine. Siit tulenevalt ei jätku strateegiliste eesmärkide realiseerimiseks rahalisi vahendeid.
IV juhtum: tagasiside töötulemustest on taktikaline ega ole seotud strateegiliste eesmärkidega. Selle põhjuseks on suutmatus eristada tegevusi, mis tagavad pikaajalise edu. Strateegilise tagasiside puudumisel reageerib organisatsioon pelgalt turumuutustele, mitte ei juhi neid.
Kui ülalöeldule sõjapidamisest paralleeli tõmmata, on kahetsusväärselt tegemist olukorraga, kus 1) sõdurid ei usu väejuhi sõjaplaani, 2) lahingueesmärgid ei haaku sõja peaeesmärgiga, 3) elavjõudusid ja tehnikat raisatakse mõttetult ning 4) väepealik kiidab ja sarjab sõdureid ebaoluliste pisiasjade pärast.