Paharetid teada -- mis saab edasi?

Eestis on kätte jõudnud see etapp, mida Nõukogude perioodil nimetati glasnost'iks, ühiskonna läbipaistvuseks. Avalik sõna toob personaalselt ära seadusega pahuksisse sattunud: hüvitiste saajad, kiiruseületajad, roolijoodikud, niisama purjuspäi ringikakerdajad jt. Aastas kaks korda purjuspäi roolist tabatuid ootab krimikaristus, ja esimesed ongi oma pügala kätte saanud.

Erilise innuga jahib meedia erakondade funktsionääre, kõrgemaid riigitegelasi ja muidu prominente. Ja eks saaki ole olnud piisavalt.

Glasnost'i perioodil julgustati kodanikke, vähemalt sõnades, osutama ühiskonnas lokkavatele puudustele. Afääride kinnimätsimise võimalused võib-olla tõesti mõnevõrra ahenesid. Peamine oli, et kodanikud said avaldada oma arvamust. Aga kokkuvõttes ei muutunud nõukogulikus praktikas suurt midagi. Ehk nagu rahvas tollast ühiskonnakorraldust tabavalt iseloomustas: haukuda võid, nii palju kui tahad, ketti lasti pikemaks, aga võimureid hammustama ikkagi ei ulatanud.

Kindlasti on Eesti majanduslikult kaugemale jõudnud, kui liitriik oma hääbumise hakul. Demokraatia Eestis on ehk paremini arenenud (kuigi alati jääb küsimus: millega võrreldes?).

Meenutame, et glasnost koos perestroika'ga ei jõudnud iseenesest välja mitte kuhugi, kui jätta arvestamata liitriigi kokkuvarisemine. Aga selleks eesmärgiks vist avalikustamine ja ümberehitus mõeldud polnud, kuigi tõenäoliselt just kiirendasid vältimatut protsessi.

Eesti ühiskonnas toimuva avalikustamisega seonduvad minul mõned n-ö kõhklused ja kahtlused. Kõik on üldjuhul kena kuni süüdlase avalikustamiseni järgmise päeva lehtedes. Aga võib-olla poliitilisele figuurile sellest juba piisabki? Vahel tõesti.

Edasi võib asi kulgeda vähemalt kolme stsenaariumi järgi. Ühed mõistavad oma eksimuse suurust ja tagandavad enda vabatahtlikult kõikvõimalikest nõukogudest, juhatustest jne. Niisugustel puhkudel avalikustamine töötab.

Teised ei anna kerget loobumisvõitu, püüdes kõik tagasi ajada, musta valgeks rääkida, ja tundub, et väga tihti see asjaosalistel õnnestubki. Kui asi jääb kauaks venima, tuleb appi aeg oma haavu parandava toimega -- et jäägu nii, nagu on. Ses osas kogeb Eesti glasnost suurimat puudujääki, isegi tagasilööki. Mitte et käed sügeleksid mingisuguse kiirmenetluse järele, aga seaduste ees võrdsuse ja ühetaolisuse printsiip näib taas mitte kuhugi välja jõudvat.

Tegelikult teevad kõige kavalamini hoopiski kolmandad, kes raputavad endale avalikult tuhka pähe ja lubavad kohe igalt poolt tagasi astuda, aga nagu hiljem selgub, ei tee seda. Nii võtavad nad endalt ajakirjanduse turmtule maha ja saavad rahulikku mõtlemisaega järgmisteks käikudeks.

Mida sa ikka tänitad, kui teine on areenilt niigi kaduda lubanud. Need kolmandad on ilmselt lasknud ennast nõustada PR-asjanduse alal ja mitte edutult.

Kõik ülaltoodu on tagajärgede likvideerimine, mida teha aga selleks, et õigusrikkumiste endi hulk väheneks? Sellest suvest jäi küll mulje, et parteipoliitikast on saanud haldusõigusrikkumisi soodustav tegur. Erakondlik tegevus käis kohustuslikult kokku kangema kraami pruukimisega. Siit võib jääda mulje, et arendamist vajavad ideed on kaine pea jaoks tupikusse jooksnud.

Erakondlik kuuluvus surub liialt peale probleemide must-valge käsitluse, millest majandusseaduste ja terve mõistuse seisukohalt pole väljapääsu. Kui vähendada majandusprobleemide arutelu poliitilisust küsimustes, mis on olemuselt apoliitilised, nagu majanduskasv, rahasüsteem jne, oleksime osad tõkked oma teelt kõrvaldanud.

Autor: Mati Feldmann