Miljonäri tööpäev on pingevaba

Viktor Siilats saabub reedel talle kuuluva ASi Info-Auto kontorisse tavapärase kella üheksa asemel tund aega hiljem. Vahetab paar sõna alluvatega ja võtab seejärel mugavas nahktugitoolis istet. Kontrollinud elektronposti teel saabunud kirju, hakkab ta oma päevaplaani paika panema.

«Kõigepealt tuleb üks klient oma murega, siis tahan näha, kuidas töötajad uute Volvo mudelite proovisõitu korraldavad,» loetleb Siilats päeva tegemisi. «Pärast seda pean andma notari juures ühe allkirja ning siis võib laevaliikluse juhtimise keskusega mölluks minna.»

Teokas ärimees kinnitab, et pole päevaplaani ajakirjaniku kaasas käimise tõttu muudatusi tehtud.

Päevaplaan paigas, hakkab Volvo ja Renault' sõidukitega kaupleva firma omanik ja tegevjuht «tööd tegema». Siilats helistab paar korda ja näpib siis viis minutit arvutiklaviatuuri. «Ma teen võimalikult palju tööd, et võimalikult vähem tööd teha, et mitte kontoris istuda,» paljastab ta muigel näoga oma filosoofia.

Pool tundi pärast kontorisse sisenemist võtab Siilats vastu esimese kliendi, kelleks on Kalevi kommivabriku endine juht, pankrotistunud kalatööstuste omanikuna osa varandusest kaotanud Märt Vooglaid. Vahetanud mõtteid päevauudiste üle, aitab Siilats Vooglaiul leida Info-Auto laoruumist kaatrisõiduks vajalikku atribuutikat.

«Vaata, kaater on nii personaalne ost, et see teeb kliendi lähedaseks,» selgitab Siilats sekkumist kliendi tühise mure lahendamisse.

Mõne minuti pärast istume juba autodes ja sõidame testitavate Volvo V70 Cross-Country ja Volvo S80ga Laitse lossi poole, kaasas veel üks Info-Auto töötaja ja kolm potentsiaalset Volvo ostjat. Autost võtab Siilats mõned kõned teemal, kas veel samal päeval saab laevaliikluse juhtimise keskuse juhi Ants Põlluaasaga sõlmida lepingu kaatrimüügiks.

Laitse lossi ette jõudes jääb Siilats rahulikult autosse mobiiltelefoniga kõnelema ja tuleb alles kümne minuti pärast autost välja, kui roolisolnu avastab, et on juhuslikult lapsekindla keskluku sulgenud.

Veel enne keskpäeva einestame Siilatsi ja kaaslastega lossi baaris. Meestel ei paista kiiret olevat, Siilats seletab klientidele Rootsi autode eeliseid.

Järgmine pooltund kulub Laitse lossiga tutvumisele, kus Siilats on poisikesena aasta otsa elanud. «Isa töötas mul Laitse raadiomastil, sellepärast elasime siin,» räägib Siilats.

Seltskonna hing jutustab, kuidas ta lossis elades tõmbas põlevate küünaldega kuuse pikali ja peitis ennast seejärel pööningule, kust vanemad ta mitu tundi hiljem unne suikununa leidsid. «Siin nägin ma 1959. aastal esimest korda televiisorit, Bruno Sauli toas,» räägib miljonär härdalt, lagunevaid ruume takseerides.

«Noh, peaks vist tagasi Tallinna poole liikuma hakkama,» leiab autoärimees järsku. Tund aega pärast keskpäeva olemegi Info-Autos tagasi.

Siilats uurib kontoris paari paberilehte, võtab taskust paki «koidulaid» ja «jakobsone» ning viskab osa paberite kõrvale.

Kell pool kaks ootab Siilatsit notar, kelle kontoris tuleb anda allkiri ?oti klubi juhatuse liikmeks saamise nõusoleku kohta. «Mis teha, mind valiti,» tunnistab Siilats.

«Olen ?oti klubis teinud lühikese aja jooksul läbi särava tähelennu,» naljatab sotsialismi ajal diskorina kuulsust kogunud ärimees. Siilats on ?oti klubi liige, volinik, juhatuse liige ja klubi teenetemärgi kavaler. Talle omistatud au eest tuleb maksta 82 krooni ja 60 senti, sest notari juures allkirju andnud juhatuse liikmed on jätnud tasumise kohustuse viimasele dokumendi allkirjastajale.

Küsimusele, kas miljonäri tööpäev vahel ka tõsisem välja näeb, vastab enda sõnul kakskümmend viis aastat äriga tegelenud Siilats muretult: «Oo jah, mõnikord venib tööpäev pikaks, sest õhtusöögid on ka osa tööpäevast.»

«Üldiselt olen vastutuse kenasti alluvatele delegeerinud, isiklikult tegelen rohkem merendusega,» sõnab Siilats.

Kella kaheks jõuame jälle tagasi Info-Autosse, kus Siilats jätkab tavapärast tööd. Autosalongi siseneb õnnetu näoga endine riigisekretär Uno Veering, kelle Volvo käigukastist tilgub õli. «Vist on mõni tihend läbi,» kurdab juuraharidusega prominent.

Siilats organiseerib Veeringu auto remonditöökotta saatmise ja järgmine tund möödub vana ülikoolikaaslasega kohvitades ning endisi aegu meenutades.

Veidi enne kella kolme, kui Veering lahkub, tõdeb Siilats, et tööpäev ongi läbi. «Üldiselt on päevas paar-kolm klienti, kellega personaalselt asju ajan,» pajatab ta. «Paljud Volvode omanikud on keskmisest kõrgema sissetulekuga ning sotsiaalselt aktiivsed inimesed, keda ma hästi tunnen.»

Tegelikult tahtis Siilats sellel päeval osaleda ka läbirääkimistel turvafirma esindajatega, kuid Info-Auto juhtkond pidas koosoleku juba varem ära.

Kaatrimüügilepingut reedel samuti ei sõlmitud ja rohkem kohtumisi ärimehel kavas ei olnud. Kuna midagi tähtsat enam teha pole, jalutab Siilats mööda kontoriruume ja tutvustab ajakirjanikule viiest eri firmast koosneva Info ettevõtete grupi tegevust. Garaazhis tutvustab ta uhkust tundes umbes 2 miljonit krooni maksvat pikendatud kerega Volvo limusiini.

«Ega ma alati oma autoga sõida, vahel lähen näiteks Eesti Ekspressi piknikule või aiapeole, siis on autojuhiga hea, saab vahepeal riideid vahetada ja veidi võtta kah,» seletab Siilats.

Viimane pooltund enne lahkumist möödub taas Siilatsi hiigelsuures kabinetis. Kell 16.20 lendab ta Londonisse iga-aastasele paadimessile, mis on rohkem lõbureis.

Ütleme nii, et kõige pingelisemad päevad on esmaspäevast pühapäevani. Esmaspäev on tavaliselt kõige hullem. Minu tööpäev kestab üheksast seitsmeni, tegu on tõsise tööga, mitte lõunalauas kartulikrõpsu panemisega.

See on suhteline mõiste. Pingeline on tööpäev küll, aga ma ei poolda passiivset elu. Pingeline on positiivne. Kui asjad lähevad nii, nagu tahad, siis see kompenseerib pinge.

Sõltub päevast, kord nii, kord naa. Pingeline on päev just sündmuste mõttes. Kõige pingelisem päev on esmaspäev, kui kõik nädala plaanid tuleb paika panna.