Avaliku info reiting versus tavareiting

Seoses rahvusvaheliselt tuntud reitinguagentuuri Standard & Poor's Eesti suurpankadele antud reitinguga BBpi tasuks selgitada, mida reitingud endast üleüldse kujutavad.

Standard & Poor's annab välja kaht eri raskusastmega reitingut. Reedel Hansa- ja Ühispangale antud reitingud, mille lõpus oli tähis «pi», tulenevad sõnapaarist public information ja tähendavad, et agentuur on analüüsis kasutanud vaid avaliku informatsiooni põhjal kätte saadud materjali (ehk informatsioon, mis tavainvestorilegi kättesaadav).

Reitingud võib laias laastus jagada kaheks: kindlateks ja spekulatiivseteks.

Kõige kindlamatest reitingutest (S&P AAAst; Moody'se Aaa-st) alates liigub hindamisskaala iga sammuga ebakindluse poole, st suureneb risk, et ettevõte ei suuda endale võetud nõudeid õigeaegselt või vastavalt lepingule rahuldada.

Peale ettevõtte enda mõjutab reitingu tulemust ka teda ümbritsev majanduskeskkond. On loogiline, et usaldusväärsemas Soome majanduskeskkonnas on sealsetele pankadele antud reitingud Eesti pankade omadest kõrgemad. Tavaliselt jälgivadki reitinguagentuurid hinnangute andmisel, et ettevõttele antud reiting ei oleks kõrgem riigile antud reitingust (ettevõte ei saa olla usaldusväärsem riigist, kus ta äri ajab).

Kuna avaliku informatsiooni reitingut arvutatakse vaid pinnapealsete andmete põhjal, pole selline tulemus nii usaldusväärne kui tavareitingul. Samuti on avaliku info reitingu hindamisskaala ebatäpsusest tingitult tavareitingu omast oluliselt kitsam.

Laiemalt levinud nõuete rahuldamise reitingu ehk tavareitingu koostab reitinguagentuur koostöösreitingu tellinud ettevõttega. Tavareitingu, nagu ka avaliku informatsiooni reitingu puhul näitab lõppresultaat seda, kuivõrd tõenäoline või ebatõenäoline on see, et reitingu saanud ettevõte suudab isiklike tagasilöökide ja majanduskeskkonna muutuste korral oma võlausaldajate nõudeid rahuldada.

Tavareitingu tegemise käigus vesteldakse lisaks avalikult kättesaadava info analüüsimisele ettevõtte juhtkonnaga, esitatakse küsimusi ettevõtte kohta jne. Samuti on ettevõtte juhtkonnal võimalus reitingu koostamise juures välja tuua need head küljed, mis reitinguagentuuril võiksid kõrvalt vaadates märkamata jääda (välistada ei saa ka teistsugust võimalust).

Tavareitingu eest tuleb ettevõttel maksta, seda erinevalt avaliku informatsiooni reitingust, mis pannakse kokku lihtsalt ettevõtte vastu tekkinud huvist.

Lõpetuseks olgu öeldud, et reitinguagentuuride antud reitingud ei ole investoritele ning võlausaldajatele soovituseks ettevõttesse investeerimisel või temale laenamisel.

Küll aga annab rahvusvaheliselt respekteeritud reitinguagentuuri subjektiivne hinnang küllaltki täpse ettekujutuse analüüsitud ettevõtte või riigi maksevõimelisusest.