Erik Kosenkranius • 28. september 1999 kell 22:00

Kelti tiigri hüpe metsanduses

Ajakirjanduses on Iiri majandusfenomenist kirjutamine jälle aktuaalseks muutunud. Selle saareriigi majanduskasv on aastatel 1993--1997 olnud ligi 40%, mis on olnud aluseks Euroopa ühe vaesema riigi tõusmisel rikaste ja edukate esiritta. Iirimaad on hellitavalt tema majanduse kiire kasvu pärast Kelti tiigriks kutsuma hakatud. Edu on saavutatud kõikides valdkondades, mis on riiklikult esmatähtsaks kuulutatud, s.h metsanduses -- majandussektoris, mis meie jaoks on väga oluline.

Iirimaa varajasem metsandusajalugu on suhteliselt sünge. Aktiivne puiduraiumine laevaehituse ja mäetööstuse tarbeks hävitas omaaegsed laialehised metsad peaaegu täielikult. Kui 1600. aastal oli metsa all veel 12 protsenti maa-alast, siis selle sajandi alguseks oli metsamaa kahanenud ühe protsendini. Metsandust kui niisugust Iirimaal enam ei eksisteerinud.

1950ndatest algas aga metsandussektori arendamine sellise järjekindluse ja põhjalikkusega, et seda võib pidada lausa majanduspo-liitika üheks musternäidiseks.

Valitsus püstitas eesmärgi suurendada metsamaa pindala. Sellest lähtuvalt töötati välja arengukava, eraldati ressursid ja loodi vastavad institutsioonid. Tulemus -- 50 aastaga on tõstetud riigis metsasuse protsent 8ni ja aastane raiemaht 2,8 miljoni tihumeetrini (ligi 50 protsenti Eesti raiemahust).

Paralleelselt metsakasvatusega on suudetud võrdväärselt arendada ka metsatööstust. Tegutseb üle 100 saeveski. Välisinvesteeringud on kaasatud sellistesse suurprojektidesse nagu Lousiana-Pacific OSB tehas, Willamete MDF tehas, puitplaaditehas ja Masonite-Irelandi kõvaplaaditehas. Sellega on Iirimaa taganud puiduressursi 100protsendilise kohapealse väärindamise. Meie ekspordime oma puidust ligi poole töötlemata kujul Põhjamaadesse.

Milles peitub siis iirlaste edu põhjus? Lisaks paljuräägitud maksusoodustustele, Euroopa Liidult väljakaubeldud toetusrahale ja elanikkonna heale haridustasemele on metsandussektoris olulist rolli mänginud riik oma nüüdisaegse metsapoliitika järjekindla elluviimisega ja erasektori kiireks arenguks vajalike infrastruktuuride loomisega.

Esmalt investeeris riik metsaressurssi, siis lõi tulundusasutuse printsiipidel toimiva riigimetsade majandamise organisatsiooni eesmärgiga metsakasvatust professionaalsel tasemel arendada ja metsatööstusele tugev partner tekitada. Kolmandaks osales riik aktiivselt metsatööstuse investeeringuprojektides, luues sellega usaldusväärse investeerimiskeskkonna strateegilistele investoritele, Iirimaa riigimetsade majandamise organisatsioon Coillte on ligi 20% Lousiana-Pacific OSB tehase aktsiate omanik.

Olenemata mõningate poliitikute kriitikast riigi liigse osaluse kohta majanduses on tulemused hiilgavad -- Iirimaast on saanud oma puitu kõrgelt väärindav metsariik, kes Briti turul traditsioonilistele metsandusriikidele aina suuremat konkurentsi pakub.

Iiri valitsusel on kavas on suurendada metsamaa osakaal 17 protsendini, tõsta aastaks 2025 metsakasutuse tase 13,5 miljoni tihumeetrini ning viia riigimetsade majandamine täielikult kommertslikele alustele, st muuta riigimetsade majandamise organisatsioon rahvusvahelisel börsil noteeritavaks äriettevõtteks. See on eeldatavalt ka faas, millest edasi riik enam otseselt majandamise arendamisega ei tegele. See on Iiri mudel.

Kas Eesti ei ole oma liigses konservatiivsuses ja kammitsetuna (metsanduslikesse) traditsioonidesse midagi kahe silma vahele jätnud? Kas meie totaalne riigi majandustegevusest võõrutamise poliitika on ikka kõigis majandussektorites olnud mõistlik? Üks on kindel -- Iiri fenomen ei põhine poliitilistel kannapööretel ja populistlikel reformidel, vaid selgel eesmärgipüstitusel ja arusaamisel, et eesmärkide saavutamine ei ole võimalik üksnes lihtsaid, n-ö must-valgeid majandusmudeleid rakendades.

Hetkel kuum