ÄP fototoimetus • 13 oktoober 1999

Nobeli majandusauhind ühisraha pioneerile

1961. a avaldatud artiklis optimaalsetest valuutapiirkondadest püstitas Mundell küsimuse -- millal oleks riikidel mõtet iseseisvast rahapoliitikast loobuda ja minna üle ühisele valuutale. Mundell uuris ka ühisraha eeliseid ja puudusi. Esimeste hulgas tõi ta välja madalamad tehingukulud rahvusvahelises kaubanduses ja suurema selguse suhteliste hindade osas. Peapuuduseks on raskused hõive säilitamisel, kui nõudluses toimunud muutused või muud «asümmeetrilised ?okid» nõuavad konkreetses piirkonnas reaalpalkade alandamist.

Mundelli järgi on ühisraha projekti õnnestumiseks ja selliste tõrgete tasakaalustamiseks äärmiselt oluline tööjõu liikuvus. Kui riiki tabab majanduslangus ja tööpuudus kasvab, ei ole valitsusel ühisraha tingimustes enam võimalik olukorra leevendamiseks valuutat devalveerida või intresse alandada. Rahaliidu stabiilsuspakett aga välistab võimaluse majandust ergutada maksukärbete või kulutuste suurendamisega.

«Üks peamisi vaidlusi enne euro käibeletulekut puudutaski seda, kas vastavad ELi riigid moodustasid optimaalse valuutapiirkonna, nagu Mundell selle määratles,» ütles üks Londoni analüütik. «Selle vastuse annab ajalugu,» jätkas ta.

Kanadas 1932. a sündinud Mundellil on olnud võimalus kogu debatti otseselt mõjutada. Pärast töötamist IMFi analüüsiosakonnas aastatel 1961--63, mil valmisid mõned tema olulisemad tööd, ühines ta 1970. a Euroopa majandusühenduse rahapoliitika komiteega ning Euroopa rahaliidu võimalusi uurinud töögrupiga.

Mundelli uurimused valmisid aastatel, mil maailmas valitses Bretton Woodsi fikseeritud valuutakursside süsteem ja igasugune ujuvkursi või kapitali suure liikuvuse uurimine näis akadeemilise kurioosumina. Mundell uuris sedagi, kuidas erinev vahetuskursi rezhiim keskpanga ja valitsuse poliitikat mõjutab. Ujuva kursi puhul on rahapoliitika kõikvõimas ja fiskaalpoliitika jõuetu, fikseeritud kursi puhul on vastupidi. Kapitali vaba liikumise tingimustes võib monetaarpoliitika eesmärgiks võtta kas välise eesmärgi, nagu vahetuskursi, või kodumaise tähise, näiteks hinnad. Mõlemat korraga ei saa. Seda järeldust peetakse praegu enesestmõistetavaks.

Autor: ÄP

Hetkel kuum