Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tootja vastutustunne kasvab
Madala tarbijateadlikkusega Eestis toimib tootevastutuskindlustus müügiargumendina, arenenud riikides on aga tootja vastutus iseenesestmõistetav.
Paludes ehitusfirmadel tuua näiteid, kellel Eestis ehitusmaterjalide pakkujatest on tootevastutuskindlustus, nimetatakse esmajärjekorras Fanaali ja nüüd ka Rannila Profiili, kes augustikuus sõlmis vastava kindlustuslepingu.
Rannila Profiili marketingijuht Uku Randmaa ütleb, et tootevastutuskindlustus on juba müügiargumendina toiminud. Eriti on sellest huvitatud suurtellijad.
Toote hind ei ole enam kõigile esmatähtis. FKSMi ostujuht Peep Raudman nendib, et tootevastutuskindlustus on Eestis suhteliselt uus asi, mida ta materjalide hankimisel kindlasti arvestab.
Tootevastutuskindlustus garanteerib, et korvatakse see kahju, mille praaktoode tekitas kolmandatele isikutele või nende varale. Ekslik on arvata, et see tähendab näiteks praaktoodangu ümbervahetamise kulude katmist. Nõuetele mittevastava kauba vahetab välja ikka tootja ise omal kulul, kindlustuse rahaga uusi partiisid toota ei õnnestu.
Tootevastutuskindlustus on taskukohasem küll suurettevõtetele, kuid samas hädavajalik näiteks neile tootjaile, kelle käive ei ole küll suur, kuid nende toodangust põhjustatud kahju tarbijaile võib osutuda märgatavalt suuremaks. Kui väiketootja peab ise kahju korvama, võib ta sattuda rahalistesse raskustesse.
Eestis on tootevastutuskindlustus veel vähe levinud. Põhjus, miks tootjad selle kindlustuse sõlmimise vajadust oluliseks ei pea, tuleneb tarbijate madalast teadlikkusest oma õiguste kohta ja seega ka tootja vastu kahjunõuete esitamise vähesest praktikast.
Euroopa Liidus on aga tootjale esitatavad nõuded väga ranged. ELi direktiivide järgi vastutab tootja ka ilma süüta. Ta võib vabaneda toote põhjustatud kahjude hüvitamisest vaid juhul, kui tõestab, et tootmise ajal valitsenud üleüldine tehnoloogiline tase ei võimaldanud toote kasutamisest tingitud kahjusid ära hoida. Seega on ka põhjendatud, miks on eelkõige ekspordiga tegelevad Eesti ettevõtted oma toote vastutuse ära kindlustanud.
Kindlustusseltsid tootevaldkonna osas mingeid piiranguid seadnud ei ole. Kindlustust pakutakse näiteks toiduaine-, ehitusmaterjalide- ja mööblitootjatele. Toote riskide hindamisel arvestab selts lisaks muudele teguritele ka tootja mainet ja kogemusi.
Loobuda kindlustuse andmisest võib siis, kui seltsile tundub risk liiga kõrge, näiteks tegevust alles alustava ettevõtte puhul või juhul, kui tootja vastu on juba esitatud kahjunõudeid või pretensioone toodangu kvaliteedi osas.
Oluline on pöörata tähelepanu ka sellele, et õnnetuse järel korvatakse vaid nende toodete tekitatud kahju, mis olid loetletud kindlustuslepingus.
Rannila Profiil sõlmis tootevastutuskindlustuslepingu tänavu augustis eesmärgiga anda klientidele täiendav kaitse meie toodetest võimaliku tekkiva isiku- ja varakahju hüvitamiseks. Seda on vaja eelkõige meie suurklientidest ehitusfirmadele, kes soovivad ehitusriski minimeerida. Tootevastutuskindlustus on vajalik ka Euroopa Liidus kehtiva tootevastutusseaduse järgi.
Tootevastutuskindlustus on üsna kallis, kuid see toimib ka müügiargumendina, seda enam, et Rannila Profiili toodete hind sellega seoses ei muutunud. Arvasime 33 300kroonise kindlustuspreemia turunduskuludesse. Kindlustus võetakse tavaliselt üheks aastaks. Kindlustuskate on 5 miljonit krooni, kusjuures omavastutus on 20 000 krooni ulatuses.
Loodan, et mina ei ole ainuke ostujuht Eestis, kes küsib tootevastutuskindlustust. Tihti saan materjalimüüjatelt Eestis vastuküsimuse, milleks seda kindlustust on vaja.
Enamarenenud riikides on aga riiklikul tasandil reguleeritud eksportkauba garanteerimine, kindlustamine. Kui näiteks ehitusel midagi selga, pähe või kokku kukub, tahetakse ju ikka hüvitust saada. Eestis on probleem seda teravam, et suuremal osal elanikest ei ole piisavat riskihajutust kindlustuse kaudu.
Lisaks loodan, et kui kaubale on kindlustusselts juba kindlustuse andnud, siis on see põhjalikult kontrollitud.
Materjali ostmisel suhtun tähelepanelikult toote omadustesse ja kvaliteeti. Seejärel uurin tarneklauslit, milliste lisakuludega ma toote kätte saan ning loomulikult eelistan varianti, kus konkurentsivõimeline hind sisaldab materjali vedu sihtpunkti.
Lisaks olen hakanud huvi tundma keskkonnasertifikaadi vastu: millisel määral on materjali tootmisel keskkonda saastatud. Oluline osa on ka hinnal ja maksetingimustel.