Andres Reimer • 20 oktoober 1999

Kogani tagasitulek

Kogan, kellega eesti emad kümme aastat tagasi sõnakuulmatuid lapsi hirmutasid, seisab Pärispea poolsaarel looduse stiihia ja militaarse kaose piiril, sajatades tuld ja tõrva igaühele, kes tema eesmärkidele jalgu jääb. «Kui keegi tahab konfrontatsiooni, siis ta saab selle,» pressib Kogan kurgupõhjast.

Suurpeas teavad Koganit kõik. Bussipeatuse sildi seisvas Zhigulis istuvad kaks eatut eesti meest, kelle krimpsus nägusid on voolinud pöördumatu alkoholism. Kui nad auto ukse avavad, võib aroomidest aimata, et nad ei joo kunagi kehvemat marki kui odekolonn, kuid ei larista eales kallimale joogile kui salaviin. Küsin Koganit. Rooli taga istunud mees astub masinast välja. Tema pilku pole võimalik jälgida, sest paistavad vaid silmavalged. «Sõitke 15. maja juurde,» juhatab ta. «Kogan just sõitis mööda, küll on tore, kui vanad tuttavad aeg-ajalt mööda sõidavad.»

On teisipäeva pärastlõuna. Tallinnas käib valimisliitude oksjon linnapea ametiraha peale, kus tugeva valuutana pakutakse volikogu liikmete hääli. Kogan ütleb, et tema ei kavatse ennast siduda ühegi koalitsiooniga, sellepärast on ta võimu jagamisest eemale tõmbunud.

Mees, kes kümme aastat tagasi raputas oma ägedate impeeriumimeelsete sõnavõttudega kohtadelt laguneva Nõukogude Liidu ministreid, mees, keda pelgas Gorbat?ov, ei soovi mängida Tallinna volikogus etturit. Koganil on vanast ajast raskelt klaaritavad arved nii Edgar Savisaare kui ka Mart Laariga, kuid samal ajal ka oma praeguste valimisliidukaaslastega. «Teen volikogus koostööd vaid konkreetsete otsuste läbisurumiseks, mis on Kopli pensionäridele ja sõjaveteranidele kasulikud,» kinnitab ta.

Valimisliidukaaslased keelitavad Koganit volikogu kohast loobuma, et hõlbustada võimuliidu sõlmimist. Tagasitõmbumise küsimuses esineb Kogan raskesti mõistetava kahemõttelisusega. Ta ütleb, et ei loobu volikogu kohast mitte millegi eest, kuid on valmis teatud ajaks tagasi tõmbuma, et temast nimekirjas järgmine mees Igor Pissarev saaks ka oma valijatele head meelt valmistada.

Kogani hääl maheneb samas ning kurjad sähvatused kaovad tema silmadest. Suurekasvuline habetunud mees nõjatub päevinäinud sinise Mercedese juhiistme seljatoele, muutudes ühtäkki poliitilisest deemonist muhedaks vene väikeettevõtjaks.

«Pean ennast huumorimeelega inimeseks,» selgitab Kogan. «Olen saanud anekdootide rääkimise pärast noomitusi, kuid ebaõiglust ja tõe väänamist ma ei salli.»

Kogan tutvustab kinnisvaraprojekti, mida ta endises sõjaväebaasis arendab. Ta ostis oma ettevõtte Belgardi Kaubanduse osaühinguga Suurpeal paar kivist kasarmut, mida remondib ja kus ta on juba mõned korterid maha müünud.

Suurima tööna on käsil katlamaja ehitus, et endise sõjaväelinnaku elanikud talve soojas üle elaksid. «Siin on suurepärane loodus -- lausa kuurort,» ütleb Kogan. «Kogan, tõ prav,» tahaks öelda, sest korrastatuna annaks Suurpea küla nii Võsule kui ka Narva-Jõesuule silmad ette.

Oma ettevõttest ei taha Kogan täpsemalt rääkida -- ärisaladus. Parimad ajad üle elanud mersu annab tunnistust, et suur raha liigub Koganist erinevaid radu.

«Valimiskampaania ajal pidas politsei autot Koplis korduvalt kinni ja laskis mul torusse puhuda,» seletab Kogan. «Politseinikud ütlesid, et näen kahtlane välja, sest Koplis on kusagilt suurem kogus voolumõõtjaid varastatud.»

Kogan kinnitab vaid, et suurem osa tema äridest pole seotud Tallinnaga, vaid Suurpea sõjaväebaasi ja Venemaaga. Õismäel korteris registreeritud Belgardi Kaubandus on ajanud puiduäri, trükkinud vihikuid ja ehitanud soojasõlmi.

Belgardi nime väänavad rumalad teabefirmad sageli Belgradiks, sest nad ei tea midagi Kogani kuulsast esiisast. Vene aadlik Belgardi oli kunagi hallil ajal Eestimaa kubermangu kuberner. Vene impeeriumi suurus ja vägevus istub Koganil veres.

Ettevõtlusest rääkides kaldub Kogan uuesti poliitikasse. «Kümme aastat tagasi ütlesin ma, et võib saabuda aeg, kui Venemaa ei vaja enam Eesti piima -- lühinägelike natsionalistide poliitika tõttu on see aeg nüüd käes.» Kogan räägib rahulikult, justkui fakte loetledes. «Nõukogude Liidu lammutamine oli viga.»

Samas deklareerib koplilaste soosik leppimist Eesti Vabariigiga, sest ta ei pea ennast eestlaste vaenlaseks.

Kogan ütleb, et tema võitlus volikogus algab eelarve koostamisel. Praegu saavad tema sõnul rikaste eestlaste linnaosad kesklinn ja Pirita eelarvest suurema piruka kui lagunev, proletaarne Kopli. «Kopli liinidel lastakse suurepärases looduskaunis kohas laguneda sihilikult, et keegi rikas saaks need odavalt ära osta,» ütleb Kogan.

Kopli kommunaalprobleemide lahendamiseks on Kogan valmis unustama, kuivõrd alandavalt Eesti riik venelastega käitus. Venelaste heaolu nimel avaldab ta tahet koostööd teha nendega, keda ta ei salli -- isegi Savisaarega. «Nüüd tuleb elada sellega, mis käes on,» leiab Kogan.

Andres Ammas, Isamaaliidu peasekretär:

Eeldan, et kõrgharidusega inimesena, kes on varem poliitikas olnud, on Kogan evolutsiooniks ja koostööks võimeline. Sergei Ivanovi (valimisliidu Rahva Usaldus juht -- toim.) sõnul on Kogan valimisliidule teatanud oma varasemate poliitiliste vaadete muutumisest. Kui ta teeb mujal teistsuguseid avaldusi, siis on see märk poliitilisest kavalusest, et meeldida ühtaegu nii kaaspoliitikutele kui ka valijatele Koplis.

Maret Maripuu, Reformierakonna Tallinna piirkonna juht:

Mäletan Koganit sellest ajast, kui ta karguga vehkis ja kõiki eestlasi sõimas. Inimesed, kes on temaga kokku puutunud, ütlevad, et Kogan on väikestviisi küünik, kellega saab siiski koostööd teha. Mina olen valmis temaga koostööd tegema, kui ta ühineb koalitsioonileppega ja sellest kinni peab. Kui Kogan leppega ei nõustu, jääb koalitsioonile üks hääl vähem.

Hetkel kuum