Tiit Elner • 1 november 1999

Kodumaine kütusetööstus tõstab pead

Aastaid Tartu Põllumajandusülikoolis kütuseid uurinud Rein Muoni ei tee viimasel ajal enam ööl ega päeval vahet -- Helsingi Tehnikakõrgkooli professorina töötava mehe jutule saamiseks tunglevad nii Järva- ja Võrumaa talunikud kui ka välisinvestorid.

Koostöös põllumajandusülikooli kolleegide Herma Olaku ja Kaie Ritslaidiga on Muoni välja töötanud Eestis kasvatatavate õlitaimede seemneist diislikütuse valmistamise tehnoloogia. Tootmise käivitumisel saaks Muonist rikas mees. Norrakad olevat talle teinud juba 150 miljoni kroonise pakkumise teraviljakütuse tehnoloogia eest.

«Mina tahan, et eesti talupidajad saaksid tööd. Tehas võiks olla riigi omanduses,» ütleb Muoni. Märtsis andis ta sisse patenditaotluse USAs.

Tehnoloogia müük jääbki jutuajamisest teadlasega veidi segaseks. Ei selgu päriselt, kas huvilisel talunikul on mõtet kütuseuurijaid tüüdata või ostab rahakas välisfirma kõik õigused ära.

Praegu sõidab Muoni veel kaheksakümnendatest pärineva 300-seeria diisel-BMWga, mille paaki ta valab juba neli aastat peaasjalikult omaenda laboris valmistatud biodiislit.

«Ei aja suitsu nagu diiselmootor muidu,» kommenteerib Muoni biodiisli mõju autole.

ASi MB Veoautokeskus Bosch Service'i diislitehnik Tarmo Talismaa ei soovita siiski rapsiõlil põhinevat kütust ilma eelneva ettevalmistuseta paaki valada. «Tuleks ära vahetada kõrgsurvepumba tihendid, mis võivad lekkima hakata,» ütleb Talismaa. Tihendid maksavad paar tuhat krooni.

Muoni hinnangul võiks viljakütuse omahinnaks kujuneda umbes viis krooni liiter. Rapsiseemne turuhind on 2,5--2,8 krooni, kahest kilost seemnest saab liitri kütust.

Kütuseaktsiisi tõus viib aga naftal põhineva diislikütuse liitri müügihinna kahe aasta pärast kindlasti üle kaheksa krooni.

Masstootmise alustamiseks vajalik tehas maksaks Muoni sõnul 80 miljonit krooni. Muoni teada toodetakse Saksamaal rapsikütust 34 kohas.

Tunamullu oli Rein Muonil koos tollase Tallinna transpordiosakonna juhataja Tiit Kivikasega kindel plaan panna üks linnaliinibuss katseks kodumaise kütusega sõitma. Kuna raha vajaliku võimsusega tootmisseadme ehitamiseks puudus, jäi asi katki. Tegemist on liiga kauge tulevikumuusikaga, et sellele raha kulutada, arvas toonane keskkonnaminister Villu Reiljan saja tuhande krooni küsimise peale.

Kohalikust toorainest mootorikütuse valmistamise võimalusi on uurinud ka Neste.

Neste ehk nüüdse nimega Fortumi naftauuringute osakonna teadusuuringute juhi Ari Juva sõnul on uuringud näidanud, et praeguse maksustamise juures ei saa kohalikust toormest mootorikütuse tootmine Soomes majanduslikult tasuv olla, sest naftal põhinev ja kohalik vedelkütus maksustatakse samamoodi.

Maksueelise puhul ei välista Juva asja kasulikkust aga isegi Soomes, kus põllumajandustootmiseks on lõunapoolsematest riikidest märksa kehvemad tingimused. Rapsi- ja rüpsiõlist ning etanoolist vedelkütuse tootmine on end tema sõnul õigustanud Saksamaal, Austrias ja Prantsusmaal just tänu madalamatele maksudele.

Rahandusministeeriumi kaudsete maksude talituse juhataja Ain Ulmre sõnul ei tohiks kodumaisest põlluviljast valmistatud kütus hetkel kuuluda kütuseaktsiisiga maksustamisele, kuid päris kindel ta selles siiski pole.

Riigi klassifikaatorikeskuse esindaja oskas siiski kindlalt väita, et maksu alla käivad praegu vaid mineraalsel toormel põhinevad mootorikütused. Naftast toodetud diislikütuse liitrilt võtab riik seega 1. detsembrist kolm krooni 59 senti rohkem makse kui kohalikust toormest valmistatud kütuselt.

AS Alexela Oil on nüüdseks kuu aega Tallinnas Videviku tänava tanklas müünud bensiini tähisega 95EE, mis sisaldab 8 protsenti piiritust ja mille liiter maksab tavapärasest bensiinist 95E kakskümmend senti vähem.

Kolme nädalaga on Alexela müünud 25 000 liitrit uudset kütust, mis Alexela Oili tegevdirektori Heiti Hääle sõnul segatakse lihtsalt tsisternautos kokku. «Ühte tsisterni sektsiooni läheb piiritus, pump lööb seda kaks korda ringi,» kirjeldab ta ökobensiini valmistamist.

«Ei ole kuulnud, et üheski Euroopa riigis oleks sellised projektid häid tulemusi andnud,» lausus Statoil Eesti peadirektor Epp Kiviaed kuu aega tagasi, kui Alexela alustas piiritusega segatud bensiini müüki.

Statoili skeptitsism paneb mind veidi imestama,» märgib Hääl ja lisab, et Alexela saab Rakvere piiritusetehasest kütusepiirituse kätte odavamalt, kui on bensiini 95E hulgihind. Tegu on viinavalmistamiseks kõlbmatu tehnilise vedelikuga. Käibemaksuga on selle liitrihind umbes kuus krooni.

Hääl ei jaga täielikult Rein Muoni optimismi kodumaise kütusetootmise asjus, saja miljoni kanti ulatuvat investeeringut kodumaise kütuse tootmiseks ei pea ta lähiajal reaalseks.

«Nii väike turg kui Eesti ei teeni seda tagasi. Selleks peaks olema ka kindel eksporditurg,» leiab ta. «Ka meie (Alexela ja alkoholitootja Remedia -- toim.) kavandatav 35miljonilise tootmise rajamine ei oleks võimalik, kui arvestada ainult kütusega. Sealt peab veel midagi müüdavat tulema, et omadega välja tulla,» räägib Hääl. Mida nimelt, jätab ta esialgu enda teada.

Samas on Hääl kindel, et enne mingit suuremat investeeringut kodumaisesse kütusetootmisse ei tule, kui riik lubab, et kodumaist kütust ei hakata maksustama sarnaselt sisseveetavaga.

«Riik on rumal, kui ta sellega kaasa ei tule. Põllumees teeniks nii oma raha ise ega küsiks toetust,» ütleb Hääl.

«Need tehnoloogiad ei ole iseenesest midagi uut. Juba enne Teist maailmasõda pandi Saksamaal lennuk taimeõliga lendama,» räägib ettevõtjast ökoentusiast Marek Strandberg.

Tema hinnangul maksaks tasuv, 40 000--50 000tonnise aastavõimsusega tööstus 120--130 miljonit krooni. «Kui minul oleks palju vaba raha, ei kõhkleks ma seda taolisse tööstusse paigutamast,» ütleb Strandberg.

Ta jääb ka oma varasemate väidete juurde naftafirmade teadlikust tagurlikkusest: «Traditsioonilisse naftatöötlemisse on tehtud pikaajalised investeeringud ja need peavad end tagasi teenima. Nullist alustades oleks uute kütuste tootmine juba praegu kasulik, kuid vanu investeeringuid minema visates mitte.»

Hetkel kuum