Silva Männik • 2. november 1999 • 3 min
Jaga lugu:

Sarneti esimene reformipäev

Kella üheteistkümneks, kui Sarnetiga tema esimesel tööpäeval ühendust saan, on tal kaks tähtsat kohtumist juba möödas ning mees maandub taas vana armsa erastamisagentuuri peadirektori laua taha. Vaja paar paberiasja korda ajada ning ühele ajakirjanikule uue töökoha plaanidest intervjuu anda.

Viimast kuulab madalale kapile nõjatudes pealt ka Sarneti uus kohusetäitja, senine agentuuri finantsdirektor Jaak Liivik. «Tal on kõik skeemid peas juba hästi läbi mõeldud ja selged,» tunnustab Liivik Sarneti võimet nii umbmäärasest asja nagu haldusreform konkreetse tervikuna näha.

Sarneti entusiastlik nägu kinnitab Liiviku sõnu, et erastamisagentuuri tegevuse lõpetamisega ei tahtnud ta eriti tegeleda. Nii üritas Sarnet koondamisi ja teisi ebapopulaarseid otsuseid enda õlult ära veeretada.

Sarnet vaatab intervjuu käigus vargsi kella, järgmise kohtumise aeg hakkab lähenema. Uue ameti alased kohtumised said Sarnetil alguse juba mõni nädal tagasi, sest alati leidub kannatamatuid, kes varakult uuele juhile külje alla ujuda püüavad.

Intervjuu andnuna kihutab Sarnet endiste töökaaslaste kingitud pruuni nahkportfelli uhkelt demonstreerides taas Toompea poole. Lisaks portfellile tuleb erastamisagentuurist kaasa tugev läbirääkimiste oskus ning võime vaenlastega hästi läbi saada. Sarnetit erastamisjuhi toolilt kangutada soovijate jõud rauges alati kiirelt.

Enne kahte on Sarnetil seljataga iganädalane koosolek riigisekretär Aino Lepik von Wiréniga ning mees kiirustab läbi Toompea lossi valge saali peaministri kabineti poole.

«Hiljaks jäin, nüüd saan võtta,» itsitab ta kella vaadates. Õnneks on ka Mart Laar oma kohtumiste graafikuga pisut hiljaks jäänud. Tegemist on vaid põgusa kümneminutilise kohtumisega. Tõsisemad teemad tulevad arutusele alles täna.

Ennelõunal halva numbrimälu üle kurtnud Sarnet on esimeseks tööpäevaks oma uue kabineti asukoha lossi vasakus tiivas siiski selgeks teinud.

Antiikset mööblit ja remondimehi täis teatri tagaruume meenutavatest treppidest üles ronides leiab Sarnet oma nime kandva ukse üsna lihtsalt. «Merevaadet ei ole,» vaatab Sarnet oma kabinetist üle Tõnismäe Hansapanga kõrge peahoone poole.

Temale eraldatud kahes toas on hämar ja vaikne. Avara erastamisagentuuri büroomaastikuga harjununa jätab ta Toompea kabinetis alati ukse suure koridori vahelt pärani.

«Muidu tekib natuke paha tunne,» kirjeldab ta, « aga ega mul igav ei hakka, sest siin majas heliseb pidevalt telefon ning e-maile tuleb mulle palju.» Vaikus ei kesta tõenäoliselt kaua, üsna ruttu tuleb läbi viia tööintervjuud kuue inimese leidmiseks, kes hakkavad Sarnetiga ruume jagama.

Paigal istuda Sarnet ei läbi, kella viieks vantsib ta taas erastamisagentuuri poole.

Endine ametiauto jäi Sarnetil erastamisagentuuri, uue töökohaga kaasneb võimalus taksot kasutada. Arved makstakse kinni. «Ka hilisõhtused sõidud,» väljendab Sarnet äärmist imestust, «majandusministeeriumi alluvuses seda võimalust küll polnud, eriti veel õhtuti -- mine normaalsel ajal koju, pole vaja öö peale jääda.»

Arvuti teatab Sarnetile uutest mailidest. Jätan ta neid lugema, uks pika koridori ja värske haldusreformi juhi vahel jääb pärani.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt