25.10 ja 11.11 ÄPs ilmunud Ago Vilu artikkel ning EV raamatupidamise toimkonna ja raamatupidajate kogu vastukaja ei kajasta raamatupidamise olukorra kogu traagikat.

Ettevõtluse ja ühistegevuse tormiline areng viimase kümne aasta jooksul põhjustas raamatupidajate järele suure vajaduse. Kõik, kes midagi taipasid sotsialistlikust raamatupidamisest (olid nad «bilansivõimelised» või mitte), said pearaamatupidajaiks mittesotsialistlikes asutustes.

Hakkajamad neist asusid kursustel õpetama nõukogude raamatupidamise aluseid uutele häda-raamatupidajatele. Osast nõukogudeaegsete kogemustega raamatupidajatest said isegi audiitorid.

Kui palju on juhtumeid, kus pärast audiitori positiivset järeldusotsust tehtud revisjon tõi välja sellisel hulgal raamatupidamise seaduse eiramisi, mis viis kriminaalasja algatamisele! Hulk väikeettevõtteid ja eriti ühistuid on jäänud kontrollist hoopis kõrvale. Vähe on korteriühistuid, mis ei vaevleks aastaid vinduvate lahkhelide käes, mis kõik tulenevad raamatupidaja võimetusest asju ajada raamatupidamise seaduse kohaselt.

Igal majandusüksusel on vähemalt üks raamatupidaja. Raamatupidaja oluline roll majandustegevuses on fikseeritud isegi eraldi seaduses -- raamatupidamise korraldamise ja raamatupidamisandmete õigsuse eest isikliku vastutuse kehtestamise seaduses.

Samas puudub meil organ, kes kindlustaks raamatupidajate kursuste õppematerjalide vastavuse raamatupidamise seadusele. Seni pole minu kätte sattunud mitte ühtegi õppematerjali kursustelt, mis kindlustaks kursuslasele vajaliku kvalifikatsiooni saamise.

Vaadake kahekümne aasta taguseid õpikuid ja praegusi õppematerjale -- ikka samad totrad «kontoristid», majandusoperatsioon on ristitud ümber majandustehinguks ilma selle sisu muutmata, kogu raamatupidamise aluseks olevaile raamatupidamise sise-eeskirjadele pühendatakse kümmekond rida tsitaate seadusest ilma lahtiseletamiseta. Kogu õppekirjandus on pühendatud sellele, et mitte tõsta raamatupidamist vajalikule tasemele.

Meil on olemas EV raamatupidamise toimkond piiratud koosseisuga valitsusasutusena, kellelt on raske nõuda rohkem, kui see on fikseeritud raamatupidamise seaduse § 38 ja 39. On Eesti raamatupidajate kogu, kes tegelikult on vaid mittetulundusühing ilma vajalike volituste ja rahaliste vahenditeta. Veel on mingi raamatupidajate klubi, kes korraldab oma liikmetele kohviõhtuid. Ja kõik!

Praeguse seisuga tundub, et Eesti Raamatupidajate Kogu omab kõige toekamat liikmeskonda, kellele riikliku toetuse ja volituste andmisega võiks tekkida ülivajalik keskus raamatupidamise normaalsetesse roobastesse viimiseks.