Okasroosikese und magav saar

Mõistagi on kõik need seiklejad jätnud endast Ojamaale maha rohkesti jälgi, mis annavad saare külastajale aimu Läänemere majandus- ja kultuuriruumi kunagisest terviklikkusest. Ojamaal on viikingite ruunikive ja matmispaiku, enam kui saja kiriku ja kloostri varemed ning muidugi keskaegne Visby ise, mis on otsekui Tallinna vanalinna vähendatud koopia.

Kes tahab ajaloolist Ojamaad nautida möllu ja tralliga, peab reisi tegema suvel, kui Visby on turistidest tulvil. Augusti teisel nädalal peetakse Visbys keskaja pidustusi kõikvõimalike müsteeriumide, etenduste, kontsertide ning söömiste ja joomistega. Keskajanädala kolmepäevane pakett kergendab täiskasvanu kukrut sõltuvalt hotellist 2300--3500 Rootsi krooni võrra. Kuid pakett on seda väärt, sest peale kõige muu sisaldab see ka keskaegset kostüümi.

Kes trallist ei hooli, võib endale kokku panna nädalase rattamarsruudi, mis eeldab päevas 40--50 kilomeetri mahaväntamist mööda 2959 ruutkilomeetri suurust saart ja paerannikut, mis kohati kerkib 80 meetrit üle merepinna ja mille käigus võib sisse piiluda koguni nelja kilomeetri pikkusesse maa-alusesse Lummelunda koopasse.

Gotland võib huvi pakkuda ka ängistusaegade liikumiste ja raudse eesriide aegse vastupidise invasiooni ootamise seisukohalt. Tuhanded eestirootslased ja eesti paadipõgenikud jõudsid esimesena just Gotlandile, kust läks edasi tee laia maailma.

Tollest vastasseisuajastust tänaseni on Ojamaa olnud Rootsi oluline sõjaväetugipunkt.

Läinud kevadel viisin ma Rootsi ajakirjanikud Eesti vetes ringipurjetamise ajal Saaremaal Tagarannas venelaste võimsasse mahajäetud piirivalvelinnakusse. Selle reisi reportaazhis «Saaremaa -- kaugel, kuid siiski lähedal» kirjutas Urban Hallén Dagens Industris: «Gotlandi ja Saaremaa vahe on ainult 200 kilomeetrit. Kummalise tundega vaatasin neid hüljatud Nõukogude kasarmuid ja sõjaväerajatisi. 1960. aastate algul, kui külm sõda oli kõige külmem, olin Gotlandil samalaadses miljöös aega teenimas. Sealt sihtisin ma oma kahuri just siiapoole ja aasta otsa valmistusin invasiooniks siitpoolt.»

Esmakordselt Saaremaale sattunud rootslast hämmastas Saaremaa ja Ojamaa sarnasus, mis hõlmas nii paekivist loodust kui inimesi. Ja mis seal imeks panna, kui vabade vete aegu käinud saarlased ja ojamaalased vastastikku naisi toomas ja muidu äri ajamas.

Ojamaalt toodi tihtipeale kaasa veel midagi, millest kujunes isegi kõnekäänd: kui Gotlandile satud, siis võta mulle kindlasti käiakivi kaasa. Heast Gotlandi liivakivist luisk on isegi praegusel arvutiajastul parim kink.