Kuulsuse narrid piimameesteks

Korrastamine ei tähenda administratiivset sekkumist majandustegevusse. Eelkõige on vaja selgust paljudes küsimustes ja õiglase konkurentsi tagamist. Lõpmatuseni võib vaielda piima õige hinna üle. Mõnd tootjat rahuldab aasta keskmine 2,5 krooni liiter, teisele maksa 6 krooni, aga ikka ei saa hakkama.

Hind ja muud lepingutingimused on kahe poole läbirääkimiste objekt, kus määravaks on turg. Stabiilsust vajavad aga nii tootja kui töötleja. Just seetõttu on meil paljude partneritega pikemat aega fikseeritud hindadega lepingud. Seda pentsikum tundub tänaste kuulsuse narride jalgratta leiutamine.

Perspektiivikad tootjad ja töötlejad teevad asist koostööd kisa ja kärata. Samas on neil ka kulud tulenevalt investeeringutest suuremad.

Ei saa rääkida õiglasest konkurentsist olukorras, kus mõned tootjad ja töötlejad teevad suuri kulutusi nõuetekohase kvaliteedi tagamiseks, teised elavad päevhaaval ja turustavad ebakvaliteetset kaupa. Sedagi väljaspool kaubandusvõrku -- tänane õigussüsteem lubab seda. Tarbija vaatab sageli vaid hinda.

Maksudest koormamata ja kvaliteedikontrolli eirava turukaubanduse korrastamise vastu on sotsiaalpoliitiline surve, nii hoiduvad poliitikud loomulikult ebapopulaarsetest otsustest.

Tõene ei ole väide, et täna ei jätku Eestis toorpiima. Tööstused soovivad lihtsalt rohkem töödelda ja müüa, kui on talvisel perioodil toorpiima. Vahe tuleneb eelkõige ekspordist. Siseturu vajadus on kaetud ja toodetakse ülegi. Kui paisata eksporti minev pulber, või ja juust muude piimatoodetena siseturule, ei räägiks keegi toorpiima defitsiidist.

Hinnaralli piloodid võiksid seda tõsiasja endile teadvustada ning õppust võtta nendelt tootjatelt ja töötlejatelt, kes lähtuvad ainsast tunnustatud objektiivsest tõest -- matemaatikast.

Tatikad ja Vesipruulid ei teavita kihutuskoosolekutel osalejaid, millisest hinnatasemest alates on toorpiima juba kasulikum osta näiteks Soomest või millisel tasemel importtoodang poelettidel kohalikust odavam tuleb. Nad ei tunne erilist muret sellegi üle, milliseks võib kujuneda üldse piimatootmise-töötlemise kvoot Euroopa Liidu tingimustes juhul, kui tegevust mõistusele ei allutata. Seega ei saa ega oska ükski praegune Tatikas ega Vesipruul kaitsta piimatootja huve.

Realiteeti arvestav majandusmees peab alati meeles, et nõuandjatega tuleb olla ettevaatlik. Nagu sadamasse saabuva laeva karile juhtimises jääb süüdi kapten, mitte loots, nii ka farmi nõuannetega karile ajanud Bornhöhe tegelinski võib saada koha riigikogus, kuid piimatootja peab oma mured lahendama ise ja soovitavalt koos töötlejaga.

Üheskoos kaevu sülitamine ei jäta joomiseks võimalust kummalegi.